Raamatututvustus: kuidas “Media Work” teeb keeleõppe sisukamaks

Anna-Maria Vaskovskaja, Eesti Rahvusraamatukogu

Carla R. Chamberlin on Pennsylvania State University Abington College’i rakenduslingvistika ja kommunikatsiooni õppejõud. Tema õpetamis- ja uurimistöö keskendub teise keele õppimisele ja õpetamisele uue meedia keskkondades ning sellele, kuidas keel ja meedia kujundavad identiteete ja hoiakuid, sh arusaamu kakskeelsusest ja keelepoliitikast.

Chamberlini raamat Media Work: Language Teaching Through Media Literacy püüab näidata, kuidas meediapädevus saab olla keeleõppe loomulik osa. Autor alustab tähelepanekust, et koolitustel ja tundides tekitavad ekraanid, rakendused ja videod kiiresti “wow-efekti”, kuid sageli jääb tagaplaanile sisuline küsimus, mida meedia tegelikult teeb ehk milliseid stereotüüpe ja ideoloogiaid see kinnistab, kelle vaatenurk domineerib või jääb vaigistatuks, ning kas õpilastel on üldse võrdne ligipääs nendele tööriistadele. Selle kõrval rõhutab ta põhisõnumit, et tehnoloogia ei muuda õpet automaatselt ei interaktiivseks ega sisukaks vaid määrav on see, kuidas meediat uuritakse ja milleks seda kasutatakse.

Vaatlemisest tegutsemiseni

Raamatu kõige praktilisem telg on autori lähenemine “media work”, mida ta kirjeldab protsessina: vaatlemine (observing), küsitlemine (interrogating), tõlgendamine (interpreting), reflekteerimine (reflecting) ja reageerimine/tegutsemine (responding). Autor soovitab hoida järjekorda nii, et enne arvamusi ja järeldusi tehakse kõigepealt konkreetne vaatlemine (mida täpselt näen või kuulen), alles siis küsitlemine (kes räägib, mis eesmärgiga, millistele allikatele toetutakse ja mis võib olla välja jäetud) ning alles seejärel liigutakse tõlgendamise ja reflekteerimise juurde. See aitab vältida olukorda, kus arutelu jääb emotsiooni tasandile või “ma arvan” tüüpi üldistuseks, ning suunab õppijaid toetuma nähtavale tõendusmaterjalile. Keeleõppe mõttes on see kasulik, sest samades sammudes saab harjutada sõnavara, grammatilisi vorme ja diskursust ehk õpilased õpivad kirjeldama, põhjendama ning eristama fakti, tõlgendust ja hinnangut.

Oluline on ka autori lai meediakäsitus. Ta ei piirdu massimeedia või sotsiaalmeediaga, vaid toob analüüsi alla ka igapäevase meedia nagu sildid, etiketid, avaliku ruumi teated, visuaalsed sõnumid, kogukonna info ja lühitekstid. See on metoodiliselt tähtis, sest vähendab sõltuvust seadmetest ja teeb “media work’i” võimalikuks ka siis, kui klassis puudub tehniline ligipääs või kui esineb digilõhe. Samal ajal aitab see siduda keeleõpet kogukonna ja päriseluga, kus õpilane ei analüüsi ainult internetis olevat teksti, vaid omaenda keskkonnas toimuvat kommunikatsiooni.

Tunnis rakendamine: „Observing the World Around Us”

Lisaks üldisele raamistikule pakub Chamberlin ka väga käegakatsutavaid viise, kuidas “media work” klassis rakendada. Näiteks neljandas peatükis tutvustab ta töölehte “Observing the World Around Us”, kus õpilased koguvad oma igapäevasest keskkonnast 3-4 lihtsat meedianäidet (nt poe- või koolisilt, avaliku ruumi teade, plakat, lühike visuaalne sõnum) ning liiguvad juhitud küsimuste abil vaatlemisest küsitlemise ja tõlgendamiseni: kellele sõnum on suunatud, mis on selle peamine mõte, kas tekstis leidub uut sõnavara või idioome ning milliseid grammatilisi jooni on võimalik märgata. Seejärel suunatakse õppijad tähele panema ka seda, kuidas tähendust kujundavad visuaalsed ja vormilised valikud nagu pildi olemasolu või puudumine, paigutus, kirjatüüp, toon. Protsess lõpeb tegutsemise sammuga, kus õpilased teevad oma versiooni samast sõnumist, näiteks kirjutavad selle neutraalsemalt, selgemalt või teisele sihtrühmale sobivalt ümber. Antud ülesanne on koostatud nii, et see sobib kahele sihtrühmale: nii noorematele õpilastele kui ka vanematele õppijatele. Nii muutub mudel keeleõppe seisukohalt produktiivseks ülesandeks, mis seob meediapädevuse otseselt kirjutamise ja väljendusoskuse arendamisega.

Chamberlin rõhutab ka seda, et “media work” ei peaks olema õpetajale lisakoormus või eraldi tund, vaid integreeritud lähenemine, mis aitab olemasolevaid tegevusi sisulisemalt siduda. Sisuliselt ei pea looma uut kursust: tavalise tekstitöö, arutelu või kirjutamisülesande saab üles ehitada nii, et kesksele kohale tõusevad küsitlemine ja refleksioon. Raamat on mõeldud paindlikuks kasutamiseks, kus peatükkide vahel võib liikuda vastavalt klassi vajadustele ja õpetamiskontekstile ning lähenemist on lihtne kohandada rühma vanuse ja taseme järgi, mistõttu toimib see mugava käsiraamatuna. Raamat pakub teoreetiliselt põhjendatud, kuid pedagoogiliselt paindlikke viise, kuidas meediapädevust lõimida lugemise, kirjutamise ja teise keele õppimise õpetamisse.

Kokkuvõttes pakub raamat selget protsessi, mis õpetab õpilasi vaatama, küsima, tõlgendama ja põhjendama ehk oskusi, mis on keeleõppes ühtaegu väga praktilised ja üha olulisemad ka laiemas info- ja meediakeskkonnas toimetulekuks.