Raamatututvustus. Metafoorid ja rahvusvahelised suhted

Marge Allandi
Poliitika ja rahvusvaheliste suhete juhtiv spetsialist

Riikka Kuusisto. Competing Metaphors for International Relations: Jungle or Playground?

Riikka Kuusisto raamat „Competing Metaphors for International Relations: Jungle or Playground?“ keskendub metafoorilise mõtlemise, keelekasutuse ja käitumise rollile rahvusvahelistes suhetes. Raamatu esimestes peatükkides tutvustab autor metafooriteooria põhialuseid, pakkudes ka varasemate teadmiste puudumisel piisava teoreetilise tausta teose mõistmiseks. Oluliseks lähtekohaks on Kuusistol George Lakoffi ja Mark Johnsoni teos „Metafoorid, mille järgi me elame“, mis kuulub metafoorse mõtlemise mõjukaimate käsitluste hulka. Autorid näitavad, kuidas metafoorid aitavad luua uusi tähendusi ja reaalsusi ning kuidas abstraktseid nähtusi mõistetakse sageli kehalise kogemuse kaudu.

Metafooride kasutamine on inimesele loomulik nii igapäevases suhtluses kui ametlikes ja pidulikes tekstides, samuti meie mõtlemises ja tegutsemises. Kuusisto keskne tees on, et rahvusvahelisi suhteid ei ole võimalik mõista täiesti neutraalselt, sest nende kirjeldamisel toetume paratamatult metafooridele. Need aitavad muuta keerulist ja abstraktset maailma arusaadavamaks, kuid samal ajal mõjutavad ka seda, mida me rahvusvahelises poliitikas märkame, kuidas sündmusi tõlgendame ja milliseid lahendusi võimalikuks või õigeks peame. Autor näitab, kuidas seda valdkonda kirjeldatakse näiteks looduse, perekonna, mängu, äri, reisimise, muusika või haiguse metafooride kaudu. Erilise tähelepanu all on viisid, kuidas poliitikud, meedia ja teadlased rahvusvahelisi suhteid mõtestavad.

Enne eri metafooride analüüsimist keskendub autor ühele rahvusvahelistes suhetes laialt levinud metafoorile, see on riigid kui isikud (states-as-persons). Selle käsitluse puhul kujutatakse riike inimestena, kellel on oma huvid, eesmärgid, kavatsused ja võime tegutseda. Riigid suhtlevad omavahel nagu inimesed: nad võivad teha koostööd, pidada läbirääkimisi, konkureerida, usaldada või vastanduda üksteisele. Selline personifitseerimine on üks levinumaid viise, kuidas välispoliitikast ja rahvusvahelistest suhetest mõeldakse ja räägitakse, sest see muudab keeruka rahvusvahelise süsteemi inimestevaheliste suhetega sarnasemaks ja seeläbi lihtsamini mõistetavaks.

Üks mõjukamaid näiteid Kuusisto raamatus on „džungli“ metafoor. Kui rahvusvahelist süsteemi kujutatakse džunglina, siis paistab maailm ohtliku ja konkurentsitiheda keskkonnana. Selline käsitlus näitab riikidevahelist võimuvõitlust ja oma huvide kaitsmist esmatähtsana ning tõstab esile jõu kasutamise. Sellest tulenevalt võib see toetada poliitikat, mis keskendub enesekaitsele, sõjalise võimekuse suurendamisele ja vastaste ohjeldamisele. Sellele vastandab Kuusisto koostööd rõhutavad looduse metafoorid, näiteks aia või kasvatamise kujundid, mille puhul nähakse rahvusvahelist korda millegi sellisena, mida saab teadlikult kujundada ja arendada.

Teine oluline käsitlusviis on mängu metafoor. Rahvusvahelisi suhteid võib vaadelda mänguna, kus ühe osapoole võit tähendab teise kaotust. Selline arusaam soodustab vastandumist ja konkurentsi. Samas võib mäng tähendada ka ühiste reeglite alusel toimuvat tegevust, kus osalejad küll konkureerivad, kuid järgivad kokkulepitud norme. Seetõttu ei tähenda mängu metafoor tingimata konflikti, vaid võib viidata ka koostööle ja reeglitel põhinevale suhtlemisele.

Sarnane loogika kehtib ka teiste metafooride puhul. Riikidevahelisi suhteid võib kujutada perekonnana, kus leidub nii hoolivust kui ka konflikte; ehitusena, kus rajatakse kas kindlustatud ja suletud või avatud ja koostööle suunatud struktuure; teekonnana, mis võib viia nii ummikusse kui ka ühise eesmärgini; või haigusena, kus konflikti nähakse kas ravimatu probleemina või olukorrana, mida on võimalik lahendada. Kuusisto rõhutab, et iga metafoor võib esineda eri vormides ning viia väga erinevate poliitiliste järeldusteni.

Autor ei väida, et mõni metafoor oleks teistest õigem. Olulisem on teadvustada nende mõju ja osata vaatenurki vajaduse korral muuta. Kui kujutame rahvusvahelist poliitikat üksnes džunglina, kipume pidama konflikte, konkurentsi ja võimuvõitlust vältimatuks. Kui aga kasutame teistsuguseid kujundeid, näiteks mänguväljakut, ühist teekonda või muusikalist koosmängu, muutuvad mõeldavaks ka koostöö, kompromissid ja ühiste reeglite loomine. Kuusisto peamine järeldus on, et metafoorid ei ole pelgalt kujundlikud väljendid, vaid neil on reaalne mõju sellele, kuidas me rahvusvahelist poliitikat mõistame ja milliseid valikuid teeme.

Riikka Kuusisto on Helsingi ülikooli vanemlektor.