Tagasi Tõnismäele!
Valmistume avamiseks 2027
RaRa Solarise saatkond
E–L 10–20, P 10–19
Raamatututvustus: miks inimesed usuvad asju, mis ei ole tõsi?
Kristiina Kaju
Eesti Rahvusraamatukogu
False: How Mistrust, Disinformation, and Motivated Reasoning Make Us Believe Things That Aren’t True
Psühholoogia ja inimaju on need, mis teevad valeinfo uskumise nii lihtsaks. Aga kui lihtne on sellega toime tulla? Psühhiaatriaprofessori Joe Pierre raamat “False” käsitleb, miks me kipume uskuma valeinformatsiooni ja pakub põhjalikku analüüsi meie aju psühholoogilistest kalduvustest.
Valeuskumused ei tulene tavaliselt vähesest intelligentsusest – isegi targad inimesed võivad uskuda valesid asju. Pierre toob välja hoopis teised aspektid. Ta kirjeldab “3 M mudelit” valeuskumuste tekkeks.
- Valeinformatsioon (ingl. k. misinformation) levib laialdaselt, ja me ei suuda alati eristada, mis on tõene ja mis mitte.
- Usaldamatus (ingl. k. mistrust): me usaldame ja kahtleme erinevates allikates. Sageli kipume usaldama allikaid, mis tegelikult ei ole usaldusväärsed, ja kahtleme neis, kes räägivad tõtt.
- Motiveeritud arutlus (ingl. k. motivated reasoning): isegi kui me kriitiliselt info läbi vaatame, oleme meie jaoks vastuolulise info suhtes skeptilised ja kallutame oma arutluskäiku ikkagi sel moel, et säilitada oma identiteet, veendumused ja ideoloogilised seisukohad.
Pierre toob välja, et valeuskumuste jätkusuutlikkus tuleneb ka sellest, et me ei pruugi üldse leppida ideega, et oleme eksinud – faktid sageli ei muuda meie meelt, sest me ei pruugi isegi nõustuda, mis on fakt. Ta rõhutab empaatiapõhist lähenemist: kui soovime veendumusi muuta, ei tohiks alustada rünnakust, vaid parem on esitada küsimusi, näidata huvi ja mõista, miks teine inimene niimoodi mõtleb.
Kas saaksime internetis olla tülitsemata?
Kas vastus on “ei”? Pierre selgitab, et uskumused ei kujune ainult subjektiivse kogemuse põhjal. See mida usume, põhineb kuuldul ja loetul või mõnel muul viisil teistelt inimestelt õpitult. Ja väga suur mõju on internetis leiduval informatsioonil.
Meid mõjutavad tajuvead, mis on automaatsed ja alateadlikud mõtteviisid ning mis võivad panna meid uskuma asju, mis ei vasta tegelikkusele ja soodustavad valeuskumusi. Selliseid kallutusi on väga palju, kuid kaks olulisemat on kinnituskalduvus ja motiveeritud mõtlemine.
Kinnituskalduvus tähendab seda, et me otsime ja märkame peamiselt infot, mis kinnitab seda, mida me juba usume. Kui näeme infot, mis meie uskumustele vastu räägib, jätame selle sageli tähelepanuta. Kui me ei nõustu teiste inimestega mõnel teemal, siis me mitte ainult ei kaitse oma seisukohti esitades selle tõestuseks valikuliselt andmeid (ingl.k. cherry-picking), vaid me otsime neid samu andmeid muul kujul. Autor toob välja ka huvitava aspekti, et kipume seda viga või nihet märkama teiste inimeste puhul, aga mitte iseenda puhul.
Kuidas see kandub üle online platvormidele? Sotsiaalmeedia ja algoritmid töötavad meie reaktsioonide ja eelistuste põhjal, mis loobki eelduse, et igaüks tegutseb iseenda infomullis vastavalt enda hoiakutele ja tõekspidamistele. Sotsiaalmeediat ergutab see, kui kasutajad kaklevad või ei nõustu üksteisega. Samuti toob autor välja selle, et soovime, et meie digitaalne persoona jätaks alati parima mulje. Norides tüli või seistes oma arvamuse eest, siis viimase asjana oleme nõus tunnistama oma eksimust millegi suhtes.
Online suhtlus on osalt anonüümne ja mitte näost-näkku toimuv. Justkui annaks veebisuhtlus võimaluse eemaldada tavapärased filtrid ja öelda kõike, mis pähe tuleb ja jagada arvamusi, mida tavapäraselt jätaksime enda teada.
Ta tutvustab mõisteid nagu “arvamuste kirbuturg” (ing. k. “flea market of opinion”), kus infot tarbitakse ja levitatakse pigem subjektiivsete veendumuste kui objektiivse tõe alusel ning inimesed pakuvad kõiksugu arvamusi, ideid ja seisukohti, ilma et keegi neid eriti kontrolliks või filtreeriks. Kokku satuvad informatsioon ja valeinformatsioon.
Me ei ole see, mida me usume
Kui oskame oma uskumusi muuta vastavalt sellele, millist infot või tõendeid teema kohta saame, siis seda oskust peaks võtma tugevusena mitte nõrkusena. See on enese korrigeerimise supervõime, mis juhib meid läbi valeuskumuste ning lähemale tõele.
Raamatus on selgitatud mitmeid inimtüüpe, vastavalt nende ideoloogiatele, uskumustele, info hindamisele ja väärtustele. Ning lõpuks rõhutab autor, et me ei peaks oma uskumusi tegema enda identiteediks ja me ei peaks mittenõustumist võtma isikliku rünnakuna. Ta leiab hoopis, et enda ideoloogiliste veendumuste ja põhimõtete kohandamine võimaldab inimestel elada paremas harmoonias. Ja samas me siiski jääme samaks inimeseks või isegi muutume paremaks versiooniks iseendast.
Kuidas edasi?
Raamat lõppeb soovitustega: Pierre julgustab lugejaid pehmemalt mõtlema, nägema vastaspoole veendumusi empaatiaga ja mitte siduma oma identiteeti liialt sellega, mida me usume.
Asi ei ole alati kelleski teises vaid tasub jälgida ka iseennast:
- oluline on julgeda tunnistada oma eksimusi või teadmatust millegi suhtes;
- mõtlemise paindlikkus – võime muuta oma arvamusi või seisukohta vastavalt uutele argumentidele, faktidele ja teadmistele;
- analüütiline mõtlemine (autor kirjeldab seda omakorda sõnadega ratsionaalne, kaalutlev ja aeglane) vähendab valeinfo uskumist.
Kokkuvõtteks tasub meelde jätta – valeinfo uskumise põhjused on sügavalt psühholoogilised.
