Raamatututvustus: millised kehad on „õiged“?

Margit Tammur
Eesti Rahvusraamatukogu Sotsiaalia ja humanitaaria infokeskuse juhtiv spetsialist (infoteadused, sotsioloogia)

Fat studies and fat social justice / edited by Carla A. Pfeffer London; New York : Routledge, 2026.

See Michigani Ülikooli sotsioloogiaprofessori kirjutatud raamat räägib kehapositiivsusest ja sotsiaalsest õiglusest.

Raamatus arutletakse, et ülekaalus inimeste elu pole kunagi kerge olnud. Nad satuvad kergesti pilkamise ja tõrjumise sihtmärgiks juba lastena, see mõjutab vaimset tervist ja enesehinnangut. Täiskasvanueaski ei taha keegi paks olla. Ülekaalu suhtes valitseb negatiivne eelarvamus. Meedia on täis kaalulangetusravimite reklaame. Ilu ja tervist seostatakse saledusega, paksust seevastu laiskuse, apluse ja enesekontrolli puudumisega. Kirurgid pakuvad maovähendusoperatsioone. Antakse mõista, et rasvunud inimesed on oma terviseprobleemides ise süüdi. Raamatu artiklites aga tuuakse välja ka seda, et alati see päris nii pole ja kogukamad kodanikud on hakanud oma õiguste eest seisma. Nad on kogenud sotsiaalset stigmatiseerimist ja diskrimineerimist tervishoius, tööl, koolis, meedias ja partnerlussuhetes.

Paksust seostatakse ka vaesusega. Kaalulangetusravimid on kallid, operatsioonidest rääkimata. Kuulsused ja sotsiaalmeedia on aidanud kaasa semaglutiidi sisaldavate ravimite (nt Ozempic) populaarsuse tõusule. Neid ravimeid kasutatakse ka diabeediravis ning raamatus kirjeldatakse ka seda, kuidas seetõttu võivad diabeetikud end puudutatuna tunda. Ravimitega kaalu alla saamine ei ole sama hea kuvandiga kui trennitegemine ning tahtejõu rakendamine. Kehamassiindeksist lähtuvat häbimärgistamist võrreldakse mistahes muu diskrimineerimisega (soo, seksuaalse sättumuse, rassi, erivajaduse, sotsiaalmajandusliku staatuse jmt alusel).

Raamatus tutvustatakse DEI-algatusi (diversity, equity and inclusion ehk mitmekesisus, võrdõiguslikkus ja kaasatus) USAs, kuhu on hõlmatud ka ülekaalulised, nt Fat Lib and DEI—NAAFA. Räägitakse tervishoiust, mis ei sea eeltingimuseks kaalulangetamist (weight-inclusive healthcare). Arutletakse kaastunde üle, ka iseenda suhtes. Sotsiaalsed normid dikteerivad, millal, kuidas ja kelle suhtes kaastunnet üles näidata. Lahkuse ja kaastunde ilmutamine vaenulikus ja vägivaldses ühiskonnas on poliitiline akt. Autorid esitavad raamatus terava ja ebamugava küsimuse: millised kehad on „valed“ ja millised „õiged“ ning kes üldse annab endale õiguse seda otsustada? Arutelu ei jää pelgalt teooria tasandile, vaid jõuab ka tänapäeva digimaailma: analüüsitakse Instagrami postitusi ja TikToki videoid kehapositiivsuse vaatevinklist, vaadeldes, milliseid norme ja ootusi need loovad või kinnistavad.

Paratamatult tuli meelde Prokrustese säng. See raamat mõjub väikese, kuid mõtlemapaneva vastukaaluna inspireeriva pealkirjaga menukitele „Prantslannad ei lähe paksuks“ või „Kõhna koka kool“, ühtlasi meenutades, et inimesed ei ole ühetaolised ega pea mahtuma ühteainsasse etteantud vormi.