Raamatututvustus. Putin ja biopoliitika

22. jaanuar 2026

Blogi

Marge Allandi, juhtiv spetsialist (poliitika ja rahvusvahelised suhted)

Andrey Makarychev, Sergei Medvedev.
Biopower in Putins Russia : From Taking Care to Taking Lives

„Biopower in Putin’s Russia : from taking care to taking lives“ autorid Andrey Makarychev ja Sergei Medvedev analüüsivad oma raamatus biopoliitikat Putini juhitaval Venemaal. Biovõimu ja biopoliitika mõisted tuginevad prantsuse filosoofi Michel Foucault’ töödel, samuti on seda teemat käsitlenud Giorgio Agamben, Roberto Esposito, Judith Butler jt. Foucault’ järgi on biopoliitika võimu teostamine inimeste, täpsemalt inimkehade, aga ka suuremate inimkoosluste üle ehk siis võim otsustab, kes on väärtuslik ja teeb seda peamiselt vägivalla kaudu. Biopoliitika näitab, et poliitika põhinemine ainult institutsioonidel, ideoloogiatel, rahal on liiga ühekülgne, et mõista ühiskonna toimimist.

Autorid nimetavad Venemaal toimunut biopoliitiliseks pöördeks, mis avaldub erinevates piirangutes, keeldudes, vägivallas. Biovõim määrab ka kuuluvuse või mittekuuluvuse poliitilisse kogukonda ja aitab võimul kujundada „konservatiivse Venemaa“ identiteeti vastandades seda „liberaalsele Läänele“.

Putini biopoliitiline režiim erineb liberaalsete ühiskondade biopoliitikast. Viimaste puhul on eelkõige tegemist hoolimise, vastutusega, kuid ka nende puhul saab rääkida elude võtmisest, mis toimub näiteks sõdade või karistuse kaudu. Mitteliberaalsed režiimid praktiseerivad aga süsteemset füüsilist ja vaimset vägivalda opositsiooni vastu ning esikohale tõstetakse enese ohverdamine rahvuse heaks. Keha ei kuulu üksikindiviidile, vaid on osa rahvuse kollektiivsest kehast ja peab seetõttu alluma teatud tingimustele. Kogu suveräänsuse kontseptiooni vaadatakse läbi biopoliitika, nii seksuaalsust, reproduktsiooni, kõige kehalisuse kontrolli. Venemaal on kogu elanikkond muudetud võimule alluvaks bioloogiliseks ressursiks ning avalik poliitika on taandatud Putini füüsilisele kehale kui kõrgeima võimu kandjale.

Biopoliitika puhul asendub ratsionaalsus ja institutsionaalne käitumine „kaua unustatud piltidega rahvusest, pärandist, mullast, verest ja kehast“. Autorid näitavad, kuidas selline poliitika tähtsustab rahvuse kollektiivset keha, aga ka indiviidi keha. Sellega on seotud igasugused performatiivsed praktikad, nii režiimi pooldavad kui selle vastased ehk aktivism ja vastupanu on biopoliitilised ilmingud. Autorid toovad näiteid nii Kremli-meelsetest muusikutest, lauljatest, kirjanikest, motoklubidest, kes tegelevad kas otseselt kehalisuse või sümboolselt rahvuskeha ülistamisega. Samuti on raamatus näited Putini-vastastest, kelle vastuhakk on seotud suuresti kehaga – näljastreigid, enese vigastamised. Muusikutest on tuntum eelkõige Pussy Riots, kelle laulud ja sõnumid tegelevad Putini režiimi kollektiivse kehandi lammutamisega.

Sportlased ja nende tulemused on alati olnud riigi või rahvuse kollektiivne omand, Venemaal on sportlaste kehad täielikult allutatud riiklikule survele ja kontrollile ning neid võib võrrelda ka sõdalastega, kes võitlevad oma riigi ja rahva au ja kuulsuse eest.

Raamatus on vaatluse all ka Covid-19 pandeemia kaudu praktiseeritud biopoliitika, mis on autorite arvates eelmäng järgnenud täiemahulisele sõjale Ukrainas. Siin tuleb kasutusele veel üks termin, nekropoliitika. „Biopoliitika muutub nekropoliitikaks, kui teatud osa rahvastikust asetatakse väljaspoole inimsust ja kellele seetõttu pole ette nähtud kaitset ja hoolitsust.“ Mitteliberaalsete režiimide puhul on biopoliitika üsna tihedalt seotud nekropoliitikaga, kui mingi ühiskonnagrupp on kuulutatud ideoloogiaga ebasobivaks, siis need inimesed lihtsalt elimineeritakse, et tagada kollektiivse keha puhtus.

Agressioon Ukrainas on näide Venemaa biopoliitilisest tegevusest ja seda nii ukrainlaste kui oma rahva suhtes. Vastasseis lääneriikidele ja liberaalsele korrale ning soov levitada oma ideoloogiat, samuti soov laiendada oma territooriumi moodustavad aluse, millele toetub Putini biopoliitika. Autorid nimetavad sõda Ukrainas Venemaa režiimi kehapoliitika kulminatsiooniks. Vägivald okupeeritud aladel, tsiviilelanike pommitamine – see kõik viitab soovile elimineerida ebasobivad inimesed (ukrainlased), kes on takistuseks „suure vene idee“ levitamisele. Raamatu autorid nendivad, et Putini režiimis on biopoliitilised praktikad muutunud repressiivseks (nekropoliitika), kus võim ei hoolitse ainult elu eest, vaid kannab endas ka elu äravõtmise potentsiaali, eriti seoses sõja ja mobilisatsioonipoliitikaga. Putini režiimi poliitikas ei mängi rolli ainult välispoliitika või majandus, vaid ka kehad. On kehad, mis väärivad kaitsmist ja on kehad, mida võib ohverdada. Selline vaatenurk aitab mõista nii Venemaa sisepoliitikat kui agressiooni välismaal.

Andrey Makarychev on TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudi regionaalsete poliitikauuringute professor

Sergei Medvedev on Prahas asuva Karli Ülikooli külalisprofessor