Raamatututvustus. Raamat teismeliste suitsiidist

8. veebruar 2023

Blogi

Raamat Teenage suicide notes : an ethnography of self-harm (autor Terry Williams) räägib teismeliste enesetappudest ning enesetapukirjadest. Tingimata on tegu väga kurva ja tumedat tooni raamatuga, kuid praegusel ajal, kui koolikius ei toimu enam ainult kooliseinte vahel, vaid on kolinud ka kübermaailma, on sellistest teemadest teavitamine oluline. Raamatu autor Terry Williams on sotsioloogiaprofessor, kes on spetsialiseerunud teismeliste eludele, kultuurile, uimastite kuritarvitamisele, jõukudesse kogunemisele ning vägivallale. Selles raamatus uuris ta aga, mis viis kümmet noort inimest enesetapumõteteni ning kuidas nad end raskel ajal väljendasid.

See raamat on kõike muud kui kerge lugemine. Ometigi aitab see nii palju mõista nii rasket teemat, millest rääkimist pigem välditakse.

Teoses keskendutaksegi kümne noore inimese loole. Kaheksa neist kohtusid ja rääkisid ise Williamsiga. Kahe noore puhul rääkis Williams aga paraku nende lähedastega, kuna need inimesed astusidki selle viimase sammu. Need noored olid väga erinevate taustadega: näiteks Candy oli sportlik ja populaarne koolitüdruk, keda ootas ees kolledžisse minek ja kellega pealtnäha oli kõik korras; Enoch oli üksildane vaesest maakohast pärit noormees, keda kuskil omaks ei võetud ning kes oskas oma tundeid väga kunstilisel ja ilusal, kuid süngel moel väljendada; Tucker oli pealtnäha korralikust perest pärit noormees, keda tegelikult aga homoseksuaalsuse pärast omaks ei võetud ning keda survestati „mees olema”; David, kes juba 19-aastasena tundis end elus läbikukkununa, kuna ta ei läinud kolledžisse, elas koos emaga ning töötas kiirsöögikohas samal ajal kui ta koolikaaslased aina edukamateks said jne.

Mis neid kõiki aga ühendas, olid sarnased motiivid nende suitsiidimõtetele. Suurem osa neist tulid katkistest perekondadest, kes tundsid justkui võõrad omaenese kodus, keda ei mõisteta ning keda ei armastata. Nad olid jäetud tähelepanuta, mõnda neist peksti, kõige karmimal juhul isegi vägistati. Kui mõni neist väljendaski oma vanematele enda enesetapumõtteid ning ühel juhul isegi tehti katse end tappa, siis peitsid vanemad pead liiva alla ning edaspidi vältisid seda teemat. Williams seletab, et siin võib olla psühholoogiline põhjus selles, et lapsevanem tundis end tegelikult sisimas ise läbikukkununa ning lihtsalt eitas seda fakti. Paljusid neist tõrjusid ka nende eakaaslased, seega nad tundsid, et neil polegi maailmas kohta.

Williams luges nende enesetapukirju ja ka need olid sarnased. Seal väljendati oma ahastust, viha, üksildustunnet. Seal kirjeldati probleeme, mida need noored tol hetkel nägid lahendamatuna. Samuti kumas nendest kirjadest läbi kättemaks vanematele: et suitsiidiga makstakse justkui vanematele saamata jäänud armastuse eest kätte.

Ka oma muredega toimetulekumehhanismid olid mitmetel noortel sarnased. Näiteks hakati tarbima ohtralt alkoholi või narkootikume, mõnel väljendus see ka enesevigastamises. Hiljem üks noortest aga muutis seda ning valas oma muremõtted välja mitte vere, vaid kirjaridadena – ta hakkas pidama päevikuid.

Mitmed noored ütlesid Williamsile, et neil on hea meel, et nad tegelikult seda viimast sammu ei astunud. Üks noormees kirjeldas, et kindlasti ei ole ta praegu maailma kõige õnnelikum inimene, aga need halvad emotsioonid on kõik minevikus. See oli pigem väga raske faas nende elus, mis tuli lihtsalt kuidagi läbida. Vaid kahel noorel see kahjuks ei õnnestunud.

See raamat on kõike muud kui kerge lugemine. Ometigi aitab see nii palju mõista nii rasket teemat, millest rääkimist pigem välditakse.