Raamatututvustus: trollimise mõju demokraatiale

Kristiina Kaju, Eesti Rahvusraamatukogu

Trolling democracy : how trolls distort digital discourse  Autorid: J. Benjamin Taylor ja Sean Richey 

“Trolling democracy : how trolls distort digital discourse” käsitleb üht tänapäeva digiajastu keerulisemat ja samas ühiskonnale mõjusat nähtust – internetitrolle ja nende mõju demokraatiale. Autorid, kes on mõlemad poliitikateaduse eksperdid, analüüsivad põhjalikult, kuidas trollimine kahjustab konstruktiivset veebipõhist arutelu, mõjutab demokraatlikke protsesse ja süvendab polariseerumist.  

Raamat tugineb teoreetilistele aruteludele, empiirilisele uurimistööle, küsitlustele ja eksperimentidele, et pakkuda ülevaadet sellest, mida trollimine päriselt tähendab ja miks see on tõsine probleem. Trollimine iseenesest on internetipõhistes suhtluskanalites provotseeriv ja viha külvav tegevus.

Interneti algusaastaid saatis optimism. Usuti, et digitaalne ruum toob kaasa enneolematu ligipääsu infole, ühendab ühiskonda ning soodustab sallivust ja vastastikust mõistmist. Kui kõigil on hääl ja võimalus kuulda „teist poolt“, pidi see looma eelduse empaatiaks, ühise inimlikkuse äratundmiseks ning demokraatliku arutelu tugevnemiseks. Tänaseks on see lootus aga suuresti hajunud. Üha enam nähakse internetti kui keskkonda, mis tekitab kahju, süvendab lõhesid ja õõnestab usaldust. Raamat uurib, miks internet ei täitnud neid algseid soove ja uskumusi. Autorite keskne tees on, et probleem ei seisne niivõrd tehnoloogias endas, vaid inimkäitumises – täpsemalt trollimises, mis moonutab veebipõhist arutelu ja halvab demokraatliku deliberatsiooni.

Taylor ja Richey näitavad, et enamik internetile omistatud hüvesid – parem informeeritus, avatum dialoog ja suurem sallivus – eeldavad toimivat aruteluruumi. Trollimine aga õõnestab seda ruumi sihilikult. Trollid postitavad teadlikult provokatiivset, eksitavat ja vaenu õhutavat sisu, mille eesmärk ei ole arutelu, vaid teiste ärritamine ja diskussiooni lagundamine. Selle tulemusel muutub veebisuhtlus keskkonnaks, kus osalejad ei saa enam usaldada ei infot ega teisi osapooli. See omakorda takistab ideede vahetust ja vähendab sallivust.

Autorid lähtuvad arusaamast, et demokraatia toimimiseks on poliitiline arutelu vältimatu – seisukoht, mille juured ulatuvad Aristotelesest ja valgustusajastu mõtlejatest kuni kaasaegsete teoreetikuteni nagu Jürgen Habermas. Avalik arutelu, sõnavabadus ja ideede kriitiline vahetamine ei ole demokraatia kõrvalproduktid, vaid selle keskne alus. Just seetõttu on trollimise mõju demokraatiale nii tõsine: see ei ole pelgalt ebaviisakas käitumine, vaid demokraatliku protsessi süsteemne kahjustamine.

Muuhulgas analüüsitakse raamatus veel:

• kuidas trollimine mõjutab arutelu või suhtluse kvaliteeti ja selles osalejate käitumist;

• kes on trollimise peamised sihtmärgid;

• kuidas trolle tuvastada ning millised on trollimise pikaajalised mõjud veebikogukondadele.

Internetitrollide ja trollimise tuvastamise teemal tutvustavad autorid kahte uuringut, mis viidi läbi küll Ameerikas, kuid pakuvad siiski huvitavaid märkamisi, uurides kasutajidd poliitiliste eelistuste, soo, sotsiaalmeedia kasutuse jm. aspektist.

Raamatut võiks soovitada kõigile, kes soovivad mõista,  miks arutelud digiruumis ja sotsiaalmeedias sageli ebaõnnestuvad ning millised ohud see demokraatiale kaasa toob. Raamat ei paku lihtsaid lahendusi, kuid aitab selgelt mõista probleemi sügavust ja põhjuseid ning tuletab meelde, et demokraatia tulevik digiajastul sõltub mitte ainult tehnoloogiast, vaid ka sellest, kuidas me otsustame seda kasutada.

Soovitame rahvusraamatukogu veebiviktoriini Tõe ja vale piiril, mis aitab mõista erinevaid infoga mõjutamise võtteid.