Raamatututvustus: vaenulikust infost vaenuliku suhtumiseni – inforuumi mõju

From screens to battlefields. Tracing the construction of enemies on Russian television. / Alona Shestopalova

Kateryna Botnar
RaRa meediapädevuse spetsialist

Raamatu väljakutsuv pealkiri tõmbab kohe tähelepanu, kaanepilt on aga sama põnev, kui mitte põnevamgi: mees istub ja vaatab telekat, mille taga avaneb õõvastav vaade: rusudes majad ja taevasse tõusev suits. Kuid mida ta telekast vaatab? Ekraan on valge.
See pilt illustreeribki raamatu peamist mõtet: millist meediat peavad inimesed tarbima, et neile tekiks kujuteldav või reaalne vaenlane? Või on see vaenlane neile juba tekitatud? Ja kuidas siis kujuteldav vaenlane maju purustab?
Eessõnas selgitatakse, et juttu tuleb meedia võimest „rikastada“ infovälja teatud liiki infoga, mis kajastab kellegi või millegi huvisid. Autor Alona Shestopalova väidab ja ka tõestab, et telekanalid RT ja Channel One „rikastasid“ mitte ainult oma riigi (Venemaa), vaid ka Euroopa infovälja, kus tegutsesid kuni sulgemiseni. Üks nende eesmärke oli avaldada uudiseid, milles Ukrainat ja ukrainlasi kirjeldati vaenlastena. Võiks arvata, et selline propaganda algas alles vahetult enne Venemaa täiemahulist rünnakut, ent see pole nii: Shestopalova uuring ulatub tagasi Euromaidani ja Krimmi okupeerimise aegadesse. Kellegi või millegi vaenlasena kujutamine õnnestub järjepideva vaenuliku kommunikatsiooni kaudu. Ent alguses oli siiski sõna, antud kontekstis siis küsimus: kuidas üks inimgrupp järsku otsustab, et teine grupp on nende silmis vaenlased, kes tuleb likvideerida?
Kuna autor on rahvuselt ukrainlanna, leiab raamatust mitu kasulikku selgitust mõistete kasutamise kohta. Juba eessõna (lk 14) selgitab, miks autor kasutab just fraase „täiemahuline rünnak“ või „täiemahuline sõda“, mitte lihtsalt „sõda“, viidates sõjategevusele pärast 24. veebruari. Lühidalt öeldes: kuna see sõda ei ole uus. „Konflikt“ pole ka mõistetavalt asjakohane. Järgnevad peatükid (lk 93‒102), enne vene uudiste analüüsi on mõeldud konteksti loomiseks selgitusele, miks Venemaa viha Ukraina riigi ja rahva suhtes on järjepidev ja vankumatu. Autor ise märgib, et see on vähim, mida ta saab lugeja heaks teha – kirjeldada praeguse vastasseisu eeltingimusi ja pakkuda taustainfot.
Autori stiil on kergelt loetav ja väljendus selge, nii et kaante vahel peituv hulk teooriaid ja analüüse ei tohiks kedagi heidutada.

Vaenlase portreteerimine

„From screens to battlefields“ on Shestopalova doktoritöö järg, seetõttu pakub raamat ka teoreetilist tausta ja selgitab konstruktivismi teooriat. Selle aluseks on mõte: reaalsust, mis oleks kõigile ühtmoodi mõistetav, ei ole olemas. Sama info, aga erinev isiklik kogemus tekitavad erineva suhtumise/arvamuse/teistsuguse maailmapildi. Raamatu aktuaalsus on tuntav ka tänapäeva Eesti kontekstis, ja eriti otseselt, kui võtta arvesse eesmärki, et kõik Eesti elanikud peaksid elama samas inforuumis. Kasvõi selle pärast tasub raamatuga tutvuda.
Nagu juba mainitud, luuakse vaenlase kuju vaenuliku kommunikatsiooni kaudu, mis omakorda kasutab vaenuliku suhtumise tekitamiseks erinevaid mehhanisme. Teisisõnu: et uudiste tarbijal tekiks teatud vaenulik suhtumine kellegi või millegi suhtes, tuleb talle pakkuda seda suhtumist väljendavat esmast infot ja edaspidi hoida kommunikatsioonis selget joont põhjendades, miks see keegi või miski ei saa olla muud kui vaenlane; isegi kui edasiantav info on eksitav, kallutatud või lausa vale.
RT, NewsOne ja teised Vene riigiga otseselt või kaudselt seostatavad meediakanalid on aastaid tegelenud justnimelt sellega – Ukraina ja ukrainlaste vaenuliku kujutamisega. Kuid asi ei ole ainult Ukrainas; sama loogikat järgides näeb sarnaseid mustreid Venemaa kommunikatsioonis lääneriikide, sh ka Eesti suhtes, mis muudab raamatus püstitatud probleemi meile eriti lähedaseks. Eesti peavoolumeedias on hiljuti ilmunud mitu pikemat uurivat artiklit Kremli propaganda kohta Eesti kontekstis ja Alona uurimus aitab paremini mõista, kuidas meist said Vene propaganda silmis vaenlased ja miks.
Uus avastus, vähemalt minu jaoks, oli mõiste „kaasaegne vaenlane“ (ingl contemporary enemy) ehk keegi, kes mitte ainult saab, vaid ka tahab kahju teha. Näiteks toob autor aatomirelvad ja riigid, kellel need on ja kes on meie (läänemaailma) suhtes vaenulikud.
Autori tähelepanu saavad ka sotsiaalsed grupid, täpsemini nn sisegrupid ja välisgrupid (ingl in-group / out-group), meie ja teised, meie ja nemad. Mõned uuringud (lk 20) selgitavad, et isegi gruppidesse jaotamine ise võib vaenulikku suhtumist mingil määral soodustada. Need nn teised, kellest „õige“ kommunikatsiooni puhul saavad vaenlased, toovad kaasa erinevad ohud. See oht, nagu vaenlane ise, võib olla reaalne või väljamõeldud/kujuteldav, kuid selle loomine (ingl construction) on alati tegelik. Autokraatlikes riikides on sisegrupid erilise tähtsusega, kuna soodustavad grupiidentiteeti ning selliste väärtuste loomist ja edendamist, mis asendavad inimese enda identiteedi (lk 53). Kas oskasite ära arvata, mis on järgmine samm? Õige: sisegrupi glorifitseerimine ja välisgrupi potentsiaalseks vaenlaseks sildistamine. Põhimõtteliselt on vaenlase kujundamise protsess nagu liikumine skaalal arvamusest „see grupp on meist erinev“ arvamuseni, et „see grupp on meie surmavaenlane“ (lk 56).

Kas on uudiseid?

Nagu teada saime, on meediaväljaannetel tahtmatult või mitte vahendaja roll – ja mitte ainult uudiste, vaid ka muu vaenuliku kommunikatsiooni vahendajana. Meedia- ja meediapädevuse eksperdid õpetavad, et uudis on ajakirjanduslik tekst, mis on neutraalne ja objektiivne, kuid autor küsib, mida tähendab objektiivsus. Ajaliselt oleme läbinud mitu arenguringi alates ajast, mil paberil ilmunud uudis oli alati tõsiseltvõetav (mõtlen eeskätt neid maid, kus sõna on olnud vaba) kuni fotokunsti tekkimiseni. Pilt jäädvustas reaalsuse just sellisena, nagu see oli – kas mäletate? Enam pole see nii lihtne. Televisiooni levikuga kasvas lõhe reaalsuse ja selle tajumise vahel veelgi. Uudised hakkasid liikuma kiiremini ja koos sellega ka kallutused, tajuvead ja võltsingud. Kujutletav reaalsus hakkas aina rohkem asendama „päris“ reaalsust ja kommunikatsioonil oli selles taaskord peamine roll.
Lugedes jõudsin järelduseni, et mõlemad ‒ nii portreteerimine (teiste tegevus) kui tajumine (inimese enda tegevus) moonutavad reaalsust. Sest, tõsi küll, vaenulik kommunikatsioon loob aluse vaenulikule suhtumisele, kuid hiljem hakkab inimene ise teatud teemadesse eelarvamuse või vaenulikkusega suhtuma.
Alona Shestopalova valis oma analüüsiks aastad 2013‒2014. Lihtsustatult öeldes vaatles ta lähemalt, kui suur osakaal oli Ukraina-teemalistel uudistel sellel ajal Vene televisioonis, see protsent ulatus 0-st 90-ni. Loomulikult olid need aastad sündmusterohked Ukrainas, kuid siin pole põhjuse-tagajärje seost, sest sündmusi ei kajastatud Channel One’i või RT eetris üksnes nende toimumisajal, vaid ka mõne aja möödudes. Üllatav tähelepanek on, et RT, mis tegutses Euroopas ja USAs, kaasas rohkem eksperte, kes pidid mõnda narratiivi tõestama, samas kui Channel One’is, kodupubliku ees, neid polnud.
Mõned grupid said alati positiivset kajastust – see ei üllata, nendeks olid alati Venemaa ja selle liidrid –, samas kui mõned grupid said ainult negatiivset. Järjepidevalt said sellise imago Ukraina liidrid ja nende suhtes oli siis kommunikatsioon vaenulik. Kui esimese koha saab Ukraina, kellele antakse siis teine koht? Õige ‒ läänemaailma liidritele.

Millal muutub negatiivne kajastus strateegilise vaenlasena kujutamiseks?

Mina vastaksin, et siis, kui sellise sisuga info jõuab sihtrühmani ning jätab jälje. Autor toob näiteks statistika, et jaanuaris 2014 suhtus 66% venelastest Ukrainasse ja ukrainlastesse positiivselt, samas kui 2015. a veebruaris oli protsent 64, kuid juba negatiivse suhtumisega. Drastiline muutus ühe aastaga, jällegi „õige“ kommunikatsiooni abil.
Mitu kommunikatsioonivõtet (lk 155) loovad mustri, mida on võimalik jälgida, näiteks:
Uudises kasutatakse mingit negatiivset stereotüüpi selle grupi kohta, keda uudis puudutab; selle abil kas juhitakse tähelepanu mujale või tekitatakse eelarvamusi.
Tegijad ja osapooled sildistatakse ja hilisem pöördumine nende poole või neile osutamine toimub neid väljamõeldud silte kasutades.
Uudised sisaldavad hästi palju kallutatud ajaloolisi näiteid, luuakse seoseid mitme ajaloosündmuse vahel, mis peaksid uudises käsitletavat olukorda justkui paremini selgitama.
Uudiste koostamisel rakendatakse whataboutism’i printsiipi (kriitilisele küsimusele vastamise asemel esitatakse küsijale omakorda kriitiline küsimus), nt selleks, et õigustada Venemaa sissetungi Ukrainasse.
Vaenulikke välisgruppe dehumaniseeritakse, et neid oleks kergem vihata ja tõrjuda.
Luuakse võltsitud ja valesid põhjuse-tagajärje seoseid, nt et Krimm annekteeriti Euromaidani, mitte Venemaa sõjalise tegevuse tagajärjel.
Tundub ebareaalne? Või vastupidi – tuleb tuttav ette? Usun, et iga lugeja loob iga teema ja peatükiga oma seosed, sest see raamat haarab kaasa nagu mõni ilukirjanduslik tekst; ükskõik, kas lugejal on emotsionaalne side Ukrainaga või mitte. Kokkuvõtteks ütlen niipalju, et selle raamatu raudvara on põhjalik kahe vene kanali meediamaastiku uuring (igati raske töö) ja peaaegu 50(!) lehekülge viiteid. Tänulikult võtan mütsi maha.