Raamatututvustus. Võim antropotseeni ajastul

Marge Allandi, juhtiv spetsialist (poliitika ja rahvusvahelised suhted)

Lars Tønder. Power in the Anthropocene

Antropotseeni mõiste on olnud kasutusel juba mõnda aega. Nii nimetatakse geoloogilist ajastut, mis järgneb holotseenile ja milles inimkond praegu elab. Maa geoloogiliste ajastute klassifikatsioon on tulenenud looduslikest protsessidest, antropotseeni mõiste kasutuselevõtu tingis arusaam, et inimtegevus on saanud Maa ökosüsteemi peamiseks mõjutajaks. Teadlased ei ole küll selle mõiste kasutuse osas üksmeelel ja ametlikult elame ikka holotseeni ajastul, kuid inimtegevuse mõju planeedile on vaieldamatu.

Kopenhaageni ülikooli professori Lars Tønderi „Power in the Anthropocene“ keskmes on küsimus, kuidas mõista võimu maailmas, kus inimtegevus on muutunud planeeti kujundavaks jõuks. Antropotseen ei tähenda Tønderi jaoks üksnes uut võimalikku geoloogilist ajastut, vaid eelkõige arusaama, et inimesed mõjutavad Maa süsteeme samal tasandil nagu looduslikud protsessid. Tema lähenemine võimule on interdistsiplinaarne, ühendades sotsiaalteaduse loodusteadusega.

Raamatu lähtekohaks on kriitiline suhtumine traditsioonilistesse võimuteooriatesse, mis käsitlevad võimu kui vahendit, mida üks subjekt rakendab teise üle. Tønder väidab, et selline arusaam on antropotseeni tingimustes ebapiisav, sest see ei arvesta keerukaid vastasmõjusid inimeste, tehnoloogiate, keskkondade ja muude protsesside vahel. Selle asemel pakub ta välja käsitluse, et võim tekib ja muutub pidevalt erinevate toimijate omavahelises põimumises. See tähendab, et ka nö mitteinimlikud tegurid, näiteks kliima, mikroobid, infrastruktuurid või materjalid, osalevad aktiivselt maailma toimimises ja poliitilistes protsessides.

Oluline osa raamatust on pühendatud uue võimukäsitluse ja poliitika vastastikustele suhetele. Kui võim ei ole ainult inimestevaheline suhe, siis ei saa ka poliitikat piirata üksnes inimühiskonnaga. Tønder väidab, et antropotseenis tuleb poliitikat mõista kui protsessi, milles osalevad ka ökoloogilised ja materiaalsed tegurid.

Tønder lisab oma teoreetilisse raamistikku keskkonnapoliitilise teooria, ökofeminismi ja kolonialismi tagajärjed. Need allikad on aluseks tema kriitilisele lähenemisele lääne dualistlikule maailmavaatele (inimene vs loodus, kultuur vs mateeria) rõhutades vastastikuse sõltuvuse ja hoolivuse olulisust. Raamatu üks keskseid järeldusi ongi, et tänapäevased kriisid, eelkõige kliimamuutus ja elurikkuse kadu, ei ole lahendatavad ainult tehnoloogiliste uuenduste või poliitiliste otsustega kitsas tähenduses. Need nõuavad sügavamat muutust selles, kuidas me mõistame tegutsemist, vastutust ja kooselu erinevate toimijate vahel. Keskkonnakriisid ei ole pelgalt „välised“ probleemid, mida inimesed peavad lahendama, vaid need on osa samadest suhetest ja võrgustikest, milles inimesed ise tegutsevad. Tønder kutsub üles arendama interdistsiplinaarset lähenemist, mis ühendab loodusteaduslikud teadmised sotsiaal- ja humanitaarteadustega, et neid keerukaid protsesse paremini mõista ja suunata.

Kokkuvõttes pakub teos välja uue viisi mõelda võimust ja poliitikast maailmas, kus inimene ei ole enam keskne ja eraldiseisev tegutseja, vaid osa tihedalt põimunud, dünaamilisest ja haavatavast elusüsteemist.