Raamatutuvustus: 20 aastat Aafrika Liitu

Kuhu on kahekümne aastaga jõudnud organisatsioon, mis seadis eesmärgiks panafrikanismist lähtuva ühtsuse, solidaarsuse, sidususe ja koostöö edendamise Aafrika riikide vahel? Väljaanne „The African Union at 20: African perspectives on progress, challenges and prospects“ katsub sellele küsimusele vastuseid leida.

2002. aasta juulis moodustatud liit ei oma seadusandlikku jõudu nagu Euroopa Liit, vaid on olemuselt valitsustevaheline organisatsioon, mis on tegelenud haiguspuhangute (Ebola, COVID-19) ja vägivaldsete konfliktide kontrolliga, rohkem kui sajal korral on käidud valimisi vaatlemas, loodud on kontinentaalseid norme ja asutatud institutsioone. Aafrika Liidu õigus lähtub põhiliselt lepingutest ning liidu otsustest, poliitikasuunistest ja soovitustest. Liidu eesmärkide saavutamiseks oleks vaja nagu ELis harmoniseerida seadusandlust, teisalt, kui Aafrika riigid pole suutnud oma elanike vajadusi rahuldada, on selle põhjused olnud eelkõige poliitilised ja institutsionaalsed, mitte õiguslikud. Aafrika Liidu tegutsemispõhimõtetest kõige radikaalsem on õigus sekkuda läbikukkunud riikide tegevusse nende kodanike kaitseks.

Kui Aafrika Liit loodi, oldi selle suhtes pigem skeptilised, pidades seda järjekordseks suurte lubaduste ja vähese kasuga projektiks. Väljaande autorid leiavad siiski, et mõnes valdkonnas on tehtud edusamme. Samas on mitu olulist eesmärki saavutamata – nt lubati 2013. aastal, et 2020. aastaks lõpetatakse Aafrikas sõjalised konfliktid, kuid kuna konfliktid pole kuhugi kadunud, nihutati see tähtaeg 2030. aastale.

2018 allkirjastasid 44 Aafrika Liidu liikmesriiki 55st Aafrika vabakaubanduse lepingu (African Continental Free Trade Agreement), 2023. aasta maiks on allkirju juba 54 ja 46 riiki on lepingu ratifitseerinud; samuti arendatakse viisavaba piirkonda ja ühist passisüsteemi, kuid väidetavalt on aafriklastel lihtsam reisida Euroopasse kui Aafrika siseselt teise riiki.

Aafrika Liit seadis mh eesmärgiks ebavõrdsuse vähendamise ja üldise heaolu tõusu, viimased 20 aastat on olnud selles osas nii ebaõnnestumisi kui ka vahelduvat edu, kuid üldine trend on ikkagi positiivne – nt oodatav eluiga mandril on 2000. aasta 53,53 eluaastalt 2020. aastaks tõusnud 64,11 eluaastani; kirjaoskajate hulk oli 2002. aastal 48,6% (naiste hulgas) ja 67,5% (meestest), vastavad näitajad 2019. aastal olid 58,8% ja 72,2%.

Väljaandes leitakse, et edasise arengu huvides peaks mõned senised seisukohad ümber hindama, nt tuleks tunnistada elulist fakti, et valitseb suur ebavõrdsus

Aafrika Liidul oli algselt 17 institutsiooni, 2022. aastaks on neid juba 85, kuid nad pole piisavalt mõjukad, et Aafrika huve maailmas edukalt esindada. Nõuandva iseloomuga Pan-Aafrika Parlament on jäänud jututoaks ning Aafrika Liidu institutsioonid dubleerivad või ei kooskõlasta oma tegevusi. Aafrika Liidul pole õnnestunud luua Aafrika ühiseid seisukohti maailmas toimuvate protsesside suhtes. Panafrikanismi ideede edasiarendamist takistavad mh natsionalistlikud püüdlused, riigid ei soovi loovutada oma funktsioone riikideülesele võimuorganile. Samuti puudub ühine arusaam, kes üleüldse on aafriklane (sh on ebakõlad põhjapoolsetes piirkondades elavate araablaste ja ülejäänud Aafrika elanike vahel). Arvestades, et Aafrika koosneb väga erineva ajaloo ja kultuuriga riikidest, on ühisosa leidmine keeruline. Arengut pidurdab ka paljude riikide koloniaalne minevik, mis jätkuvalt seob neid kunagise valitsejariigiga.

Väljaandes leitakse, et edasise arengu huvides peaks mõned senised seisukohad ümber hindama, nt tuleks tunnistada elulist fakti, et valitseb suur ebavõrdsus (siiani püütakse väita, et kõik Aafrika riigid ja kõik aafriklased on võrdsed). Oluline on ka, et „Aafrika lahendused Aafrika probleemidele“ nõuab väliste partnerite mõju alt vabanemist ning liidrirolli võtmist mõne edukama Aafrika riigi poolt. Vahepeal on selles rollis olnud Nigeeria ning seda on temalt ka eeldatud, kuid riik pole siiski juhtriigiks saamiseks piisavalt panustanud. Aafrikat mõjutavad siiani kunagise külma sõja tekitatud ideoloogilised lõhed, samuti kaasaegne USA ja Hiina majanduslik jõuproov. Lõppkokkuvõttes peavad Aafrika riikide liidrid võtma vastutuse edasise arengu eest ning mitte peituma süüdistuste taha, et kõigi hädade põhjus on riigivälistes tegurites. Probleemiks on kindlasti ka elanike vähene teadlikkus Aafrika Liidu tegevusest, isegi kodulehel olevat infot ei täiendata jooksvalt ja õigeaegselt, seega ei saa kodanikud ka Aafrika Liidu tegevustes osaleda. Kiirelt areneva mandri protsessidest huvitunule pakub Julgeoleku-uuringute Instituudi lehel 17.02.2023 avaldatud analüüs huvitava ülevaate Aafrika Liidu raames tehtust ja selle perspektiividest.