Raamatutuvustus: raamat sellest, miks me usume ja jagame valeinfot

Kateryna Botnar, RaRa meediapädevuse spetsialist

Kujutage ette, et ärkate ühel päeval üles ja saate üllatuslikult teada, et teie kohta on levimas hirmus vandenõuteooria (hirmus, sest vandenõuteooriad on ju väga harva meeldivad) ja mitmed teie tuttavad on seda uskuma jäänud. Kuidas see võimalik on?

Dan Ariely kirjeldab just sellist kogemust raamatus „Misbelief. What makes rational people believe irrational things“. Ta püüab mõista inimesi, kes loovad valeinfot, seda toetavaid audio-, video- ja pildimaterjale ning inimesi, sealhulgas oma tuttavaid ja kolleege, kes jäid valeinfot uskuma, isegi siis, kui nad tundsid peategelast isiklikult.

Kellele see kasulik on? Ariely oletab, et inimesed, kes on loonud ja levitanud valeinfot tema kohta, on nn heategijad (ingl do-gooders), kes sattusid kontrollimata infole ja tegid omad järeldused. Ikka juhtub, eks? Aga siis hakkasid nad sedalaadi infot ka levitama, tihti lisades ka oma arvamusi. Sotsiaalmeedias neile osutatud tähelepanu innustas sedalaadi tööd jätkama.

Autor soovitab vähemalt üritada mõista kergeusklikke inimesi ja tunda neile kaasa, mis pole alati just kõige lihtsam ülesanne. Kuid nõndaviisi mõtiskledes saame natuke rohkem aru, miks inimesi on olnud võimalik valeinfoga mõjutada ja mis on need faktorid, mis seda soodustavad. Ariely sõnul on selge, et valeinfo ja selle arenenum väljund vandenõuteooria on muutunud isiklikumaks, s.t jutt käib aina sagedamini mitte abstraktsetest asjadest, vaid sündmustest, mida oleme ise kogenud või inimestest, keda me ise tunneme jne. Ja sotsiaalmeedia mängib selles oma rolli – soodustab valeinfo kiiremat ja laiaulatuslikumat levikut. See pani mind taaskord mõtlema, et sotsiaalmeedia ja üldisemalt veebi kasutajad on pigem digi- kui meediapädevad. Arvamusest, et oskame mõnda seadet kasutada, ei piisa enam meie rahuliku meele ja kriitilise mõtlemise tagamiseks.

Arvamusest, et oskame mõnda seadet kasutada, ei piisa enam meie rahuliku meele ja kriitilise mõtlemise tagamiseks.

Dan Ariely laiendab valeuskumise tähendust (ingl misbelief), rõhutades, et see pole ainult mõne vale fakti aktsepteerimine, vaid „vaatenurk nagu moonutatud läätsed, mille kaudu inimene näeb ja mõistab maailma ning kirjeldab seda teistele“.

Te võite küsida (sest ka minul on lugedes tekkinud samasugused küsimused) ‒ aga mis saab isiklikest uskumustest? Me teame ju ise, mis on õige ja mis vale ning mõned inimesed on skeptilisemad kui teised. Loomulikult on skeptitsism hea, kui see on mõistlik. See käivitab meid ja paneb varem tundmatut uurima. Selle moonutatud vormid on aga pidev endas või kõiges kahtlemine (ingl reflexive mistrust, dysfunctional doubt). Lihtsamas keeles tähendab see Ariely sõnul, et saabub hetk, kui inimesed ei esita enam mõne parasjagu leviva narratiivi kohta küsimusi, vaid võtavad selle omaks ning jäävadki seda uskuma. Nad seavad kahtluse alla peaaegu kõik, mida arvab näiteks meedia või valitsus, ning elavadki selle pideva usaldamatustundega. Usalduse kaotamine viib autori sõnul usaldamatuseni: näiteks kui kaotame usalduse ühe asutuse vastu, võib sama muster korduda ka teise suhtes ja lõpuks ei usalda me enam kedagi.

Kuidas see praktikas välja näeb? küsite teie. Mõnes mõttes on see filtrimull, mille inimene on enda jaoks erinevatel põhjustel loonud ja millele ta truuks jääb ning mis omakorda suurendab kahtlust teistsuguste seisukohtade, arvamuste jm suhtes.

Filtrimulli teket soodustab veel ilmajäetusest mõjutatud meeleseisund (ingl scarcity mindset), mis ühe uuringu kohaselt tähendab, et inimese vaimsed võimed vähenevad, kui tal on vähem raha ehk teisisõnu: kui inimesel napib ressursse, siis suurema tõenäosusega tarbib ta vähem infot ja mõtiskleb selle üle vähem. Samuti avaldab meie mõtteviisile kahjustavat mõju stress, eriti püsivalt kõrge stressitase. Daniel Ariely toob näite, et kui inimene on halvas seisus, siis teatud tingimustel võib ta olla veendunud, et kellelgi peab olema parem.

Mina ei usu vandenõuteooriaid, kuid mõned Ariely raamatus nimetatud tõesti vapustasid mind: näiteks väide, et Austraalia mandrit pole olemas. Mitmed teooriad tekkisid koroonapandeemia ajal ning on senini populaarsed.

Et tekitada suuremat huvi raamatu vastu, nimetan veel paar teemat, mida see käsitleb: viha psühholoogia, uskumused ja nendega seotud väljakutsed, kaitsev meelelaad (ingl defensive mindset), tajuviga (confirmation bias) jt.

Autor väidab, et inimesed otsivad veebist seda, mida nad usuvad või mida sooviksid uskuda, kuid pigem tuleks vaidlustada oma usku ja uskumusi ehk lugeda seda, mis ei klapi meie seisukohtadega, kohtuda inimestega, kes on teisel arvamusel. Sest tajuvead algavad hüpoteesist, millele kinnitust otsitakse. Ja ideaalne infootsing on eelarvamusvaba.

Kallutatud otsing võib suunata otsija uute sotsiaalsete või sotsiaalmeediagruppide juurde, mille liikmetega tal on sarnane maailmavaade; gruppide juurde, mis võtavad ta omaks. Kuulumine on tugev tunne ja sotsiaalsest grupist väljaheitmine võib anda tõuke peale kõige muu ka uue filtrimulli loomisele, uute sotsiaalsete gruppide otsimisele.

Kokkuvõtteks: Dan Ariely raamat on silmaringi avardav, põnev ja isiklik – omaenda kogemuste kaudu püüab ta meile selgitada valeinfo uskumise põhjuseid, selle usu mitmekihilisust ja keerukust ning samas õpetada meid kaasa tundma selliseid põhimõtteid järgivatele inimestele, kellega me tihti ühist keelt ei leia.

Vaata ka Dan Arielyga diskussiooni raamatu teemal.

Raamatut saab koju laenata Eesti Rahvusraamatukogust, samuti MIRKO kaudu.

Rohkem vale- ja desinfo teemasid käsitlevaid raamatuid RaRa kogust.

Meeldivat ja uusi asju avastama kutsuvat suve!