Rahvaraamatukogud pole ainult võimalus, vaid ka kohustus. Kuidas lisada uut, kaotamata peamist?  

Erialainimestena näeme rahvaraamatukogu kui tohutu potentsiaaliga asutust. Paraku on raamatukogu ka kohustus, mis vajab ressursse. Paigutades vahendeid raamatukoguvõrku, täidame kohustust ühiskonna ees, luues kõigile inimestele võrdseid võimalusi. Triinu Rätsepp tuletab meelde, et tänasel päeval sõltub rahvaraamatukogu käekäik suuresti kohaliku omavalitsuse meelsusest ja võimalustest. Kas raamatukogu rolli osatakse vääriliselt hinnata, nähakse selle potentsiaali ja kasutegurit kogukonnale? Või on see pigem üks asutus, mida omavalitsus on sunnitud ülal pidama?  

Triinu Rätsepp, Valga Keskraamatukogu direktor 

Kui praegu on riik maakondade raamatukogude jaoks veel olemas, siis tulevik on teadmata. Riik kohustab omavalitsusi raamatukogusid pidama, kuid tugi selleks on siiski väike. Tänuväärne on riiklik raamatukogude arendamise meede Rahvaraamatukogude arendusprojektid, kuid selles osalemiseks peab omavalitsus suutma ise panustada 50% ulatuses. Paljude jaoks on see määr liiga kõrge, seetõttu nõrgemate omavalitsuste raamatukogudeni meede ei jõuagi.  

Teavikute toetus on juba vähenenud ja väheneb veelgi. Riigi toetusel raamatukogule uute teavikute tellimine on seotud teeninduspiirkonnas elavate inimeste arvuga. Maapiirkondades kipub inimeste arv pigem vähenema, uue seaduse järgi toimima hakkav komplekteerimissüsteem aga loob tõenäoliselt olukorra, kus teavikutele mõeldud vähestest vahenditest hammustab arvestatava osa logistika. 

Kohustus on ka igal raamatukogus töötaval inimesel. Raamatukoguhoidjad on tublid ja nuputavad aina uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas olla oma lugejatele huvitav, arendav, atraktiivne. Öeldakse, et raamatukogu on raamatukoguhoidja nägu. Eriti märgatav on see just ühe töötajaga asutuses – raamatukogu kuvand sõltub raamatukoguhoidja tegemistest ja suhtumisest. Tahe anda endast parim igale külastajale on see, mis loeb. Aga mitte ainult; oluline on ka soov panustada valdkonda laiemalt, õppida ise ja jagada oma teadmisi, olla huvitatud maailmas toimuvast ja eelkõige uskuda, et töö mida teed, on väga oluline.  

Riigilt on vaja selget sõnumit 

Palganumber on see, mis meie valdkonna inimestes pahameelt tekitab. Selleks on ka põhjust: raamatukogutöötaja töötasul on miinimumpalk kannul. Teisalt kiputakse vaikimisi justkui töötasu sisse arvutama ka seda, kas töötaja on näiteks pensionär või mitte. Raamatukogutöötajate keskmine vanus on küll tasapisi langemas, aga noori spetsialiste miinimumpalgalähedase palganumbriga ei meelita. Näib, et seni, kuni töötasu sõltub kohalikust omavalitsusest, ei muutu lähiajal selles osas suuresti midagi. Riigilt oleks vaja selget sõnumit, kui oluline on töö raamatukogudes ning see peaks tulema koos toetusmehhanismiga omavalitsustele. Kui riik selles osas õlga alla ei pane, tuleb loota, et meie tublid pensioniealised jaksavad veel tööl käia, noori spetsialiste raamatukogudes koos uute ideedega vaatame aga endiselt kui imet. 

Kas raamatukogude probleem seisneb selles, et oleme multifunktsionaalsed ja universaalsed? Meie inimesed on olnud üsna koostööaltid ja võtnud endale uusi rolle. Usutakse, et mitmekesised teenused aitavad kindlustada raamatukogu positsiooni. Eelkõige lisab see nähtavust. Teine suur probleem ongi see, et raamatukogud on justkui iseenesestmõistetavad. Maapiirkonnas võib lisaülesannete võtmine päästa või siis vähemasti edasi lükata halvimat – sulgemist. Paraku ei mõisteta sageli, kui suurt hulka inimesi raamatukoguhoidja igapäevatöö mõjutab.  

Raamatukogu kui turvaline tugipunkt 

Muutuv raamatukogu nõuab uut vaadet ka teistelt osapooltelt, toimetame ju kõigi teiste asutuste kõrval. Kas üha enam nähtaval olevad raamatukogud võetakse vastu heakskiidu või hoopis pahameele, koguni kadedusega? On ju traditsioonilise raamatukogu olemus ikka veel kinnistunud paljudes mõttemustrites kui vaikne, alalhoidlik ja vähenõudlik asutus, mis lepib kõigega ja talub kõike. Aga kui ühiskonda tabab ootamatus? Näiteks võib ahiküttega maaraamatukogu olla oluline tugipunkt, kui elekter peaks kaduma. Ka teistes kriisides on raamatukogu neutraalne koht, kus tunda end turvaliselt ja saada informatsiooni. Raamatukogudel on võime kiiresti ja paindlikult reageerida ühiskonnas toimuvatele muutustele. 

Küsisin teemale vaadet ka meie maaraamatukogudes töötavatelt kolleegidelt. Igaühel on oma arusaam: kes usub raamatukogu kui kogukonnakeskuse ideesse, kes ei usu. Eks see tuleneb varasemast kogemusest, mingil määral isiklikust hoiakust ja ka sellest, kuidas mõistest „kogukonnakeskus“ aru saada. Nõustun, et see mõiste vajaks rohkem lahti mõtestamist. Millist sihtgruppi kõnetab kogukonnakeskuse rüüs raamatukogu, sõltub juba paljudest asjaoludest: piirkonna demograafilisest olukorrast, raamatukogu võimalustest, initsiatiivist ja ka turundusest. 

Rahvaraamatukogu argipäev 

Lisades uut, peab hakkama vaatama, kust läheb piir. Millisest hetkest on tegu veel raamatukoguga? Olen oma vestlustes kohanud ka soovitust: äkki ikkagi peaks raamatukogu nimetuse ära muutma, millekski kaasaegsemaks, mis kirjeldaks paremini raamatukogude muutunud rolli. Olen siiski seda meelt, et pigem võiks laiendada raamatukogu mõiste sisu, kui asendada see nimetusega kogukonnakeskus. Sel juhul läheb kaotsi peamine ‒ raamat.  

Seadus ütleb: rahvaraamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist. Aga näib, et iga päevaga on üha keerulisem seda eesmärki täita. Iga natukese aja tagant tuleb teade, et see või teine väljaanne on kolinud internetti ning ligipääs on tasuline ja IP-põhine; selle lugeja aga lüüakse kõigepealt reklaamidega enam-vähem oimetuks. Hiljuti sain päringu: vaja oli ligipääsu artiklile aastast 1991 ja selgus, et selleks peab inimene sõitma Tallinna või Tartusse, et kasutada autoriseeritud töökohta. Palju räägitakse kaugtöövõimalustest, et hoida elu ka äärealadel, kuid praegu oleme rahvaraamatukogudena olukorras, kus interneti teel ei ole võimalik kaugeltki kogu vajalikule infole ligi pääseda. Leian, et selle teema peab riiklikul tasemel üle vaatama: ka rahvaraamatukogudes võiks olla tagatud ligipääs autoriseeritud töökohtadele.  

Igapäevases töös tajume samuti, et riik kaugeneb inimestest üha enam ja enam. Palju asjaajamisi on võimalik justkui mugavalt ära teha internetis erinevates iseteenindusportaalides, kuid sellega saab hakkama võimekam osa elanikkonnast. Väga suur hulk inimesi tuleb raamatukogusse neid toiminguid tegema, ja me ei räägi ainult vanematest inimestest. Eriti keeruline on muukeelsetel elanikel. See tähendab, et raamatukogutöötaja peab suutma neid juhendada ja õpetada. Kurb on see, et suurem osa neist abivajajaist ei suudagi ise nende toimingutega hakkama saada. Õpetamine on vaevaline ja peaaegu et võimatu, sest inimese eesmärk on oma toiming ära teha ja minna, õppimisest ei taha ta midagi teada. Lõpuks on ikka nii, et raamatukoguhoidja lihtsalt teebki ära, mis vaja. Neid näiteid on väga palju: uute pangaautomaatidega kadus määratud maksete võimalus, juhilubade pikendamiseks on vaja eeltäita tervisedeklaratsioon, mõnikord on vaja isikustada bussikaarti, kontrollida retsepte digiloost, teha toiminguid ARK-is, esitada taotlusi, avaldusi jne. Pangast ja teistest asutustest lausa suunatakse inimesed raamatukogusse – seal aidatakse teid. Esmalt tegeleme inimese hämminguga, et teda nende asjade pärast üldse raamatukogusse saadeti, ja siis tegeleme probleemiga.  

Hiljaaegu saime teada, et lisaks Valga linnas juba suletud Swedbanki kontorile paneb 25. aprillil uksed kinni ka SEB pangakontor. See tähendab, et tervesse maakonda ei jää ühtegi pangakontorit. Meenus 5. veebruari hommikul SEB esinduse ukse taga vahetult enne selle avamist nähtud pilt: oli pensionipäev ja tänaval ootas järjekorras umbes 15 inimest. Nüüd, pangakontori sulgemise uudise valguses juba teame, kuhu need inimesed edaspidi abi saamiseks pöörduvad. Kui neil pole tehtud internetipanga lepingut, ei saa ka meie neid aidata. Saame abivajajad juhatada Omniva postkontorisse, kus nad saavad küll postipanga teenust kasutades arveid maksta, kuid arvestada tuleb teenustasuga, mis on praegusel hetkel minimaalselt 5.50 arve kohta. 

Raamatukogud on siinkohal vahendajad riigi ja tavainimese vahel ja püüavad teha kõik, et inimesed saaksid aidatud. Juba seetõttu peaks riik rohkem raamatukogudesse panustama ‒ näiteks korraliku arvutipargi, kiire internetiühenduse ja vajalike koolitustega.  

Palun võtke meid kuulda 

Kus on lahendus? Kuidas jõuda sellise koostööni, mis aitaks leida valdkonnaülese lahenduse, millest võidaksid kõik osapooled: riik, kohalik omavalitsus, raamatukogutöötajad ja iga inimene? Neid protsesse algatada ja vedada võtta saab kõige tugevam osapool ehk riik. On enam kui kindel, et teised on valmis koostööks ja võidab sellest iga inimene ja ühiskond tervikuna. Oluline on, et päriselt võetakse kuulda valdkonnas töötavate inimeste häält, sest neil on vahetu kogemus.  

Tänavu tähistame eesti raamatu 500. sünnipäeva. Ka raamatukogud on aidanud oluliselt kaasa selle väärika numbrini jõudmisel. Ärgem unustagem väärtustada inimesi, kes neis asutustes töötavad – ka nemad peaksid saama oma töö eest väärikat tasu. Raamatukogud ei saa küll kunagi teenida kasumit, kuid me oleme oluline osa riigist. Raamatukogud toetavad inimest kogu tema elukaare vältel ja inimestel on õigus kvaliteetse sisuga ja mõnusa ruumiga raamatukogule.  

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].