Vaata lahtiolekuaegasid
Sirkel&Mall/terrass

Rahvusraamatukogu dekonstrueerides

13. juuni 2023

Kolme aasta pärast saab maailm tagasi veel ühe silmapaistva rahvusraamatukogu, mille müüride vahel elustub renoveeritud ruumides mitmekülgne kultuurikeskkond lugemissaalide, kino, helistuudiote, muusikasalongi, konverentsisaalide, lastele ja noortele mõeldud korruse ja lõpuks ometi kõigile avatud terassidega, kirjutab Janne Andresoo ERR-i arvamusloos.

Tegelikult ei läbi Eesti Rahvusraamatukogu (RaRa) Tõnismäel hetkel mitte renoveerimisprotsessi, vaid dekonstrueerimisprotsessi, et paari aasta pärast avada kõigile liginetav ja vajalik kultuurikeskkond, mis on hoopis midagi muud kui meie või keegi teine on meist seni mõelnud. Loomulikult jäävad oluliseks ka RaRa senised põhifunktsioonid ja taas muutuvad kättesaadavaks kõik meie vahepeal puhkusel olnud kogud.

Protsessi tulem saab Eesti kontekstis olema oma gabariitidelt küll ainulaadne, kuid raamatukogumaailmas üldiselt on see suund, kuhu raamatukogud liikuma peavad, ka rahvusraamatukogud. Selline vihjamisi derridaalik tähenduste lahti võtmine ja uuesti kokkupanek aitab püsida aktuaalses seoses ja suhtes külastajate, ühiskonna ja ülemaailmse kontekstiga.

Kui täna maailmas ringi vaadata, ollakse paljudes rahvusraamatukogudes samamoodi uue alguse lävel. Pole vahet, millise kontinendi nurgas raamatukogu tegutseb. Ühiskonna vaates on raamatukogu neutraalne ala, kus tegevused varieeruvad laial skaalal. Rahvusraamatukogude institutsioon peab olema ühiskonna vajadustega kooskõlas ja funktsioneerima ankurasutusena, mis n-ö ankurdab inimesed oma paiga ja tähenduste külge, hoides ja  taasluues kohavaimu nõnda, et see püsiks jätkusuutlik.

Aardehoidja roll

Rahvuslike aarete hoidja roll jääb rahvusraamatukogudele aga ka peale rekonstrueerimise, dekonstrueerimise või ükskõik millist muud protsessi. Rahvusraamatukogudesse koondub nende riigi rahva kirjandus, teadussaavutused, muusika ja mitmeid teised kunstivormid, mis peegeldavad inimeste mõtteid sajanditesse sirutuval ajateljel. Oluline on, et rahvusraamatukogul tuleb sellel maal ja selle maa rahvaga seotud kirjasõna kokku koguda, säilitada ja nii tänastele kui tuleviku huvilistele kättesaadavaks teha. Kokku kogutakse ka mitmeid teisi meediume ning see on põhjus, miks rahvusraamatukogude tegevushaare ulatub kirjandusest enamasti kaugemale. Ka tele- ja raadiosaadete säilitamine võib olla rahvusraamatukogu ülesanne. Eestis peab sellist arhiivi ERR. Küll aga jõuavad näiteks vinüülide, heliplaatide ja digitaalsete helikandjate säilituseksemplarid  just Eesti rahvusraamatukogu kogudesse. Paljud ei tea, aga tuleviku uurimistööde jaoks tehakse ülesvõtteid ka Eesti veebilehtedest.

Digitaalsest kandjatest rääkides võib eelmise sajandi lõpul alguse saanud digiteerimisprotsessi samuti omamoodi dekonstruktivistlikuks nimetada. Kui tegevuse algusele tagasi vaadata, siis tekitas digiteerimine väga paljudes raamatukogudes n-ö mõttepausi. Arutelud raamatukogude vajalikkusest ja kestma jäämisest olid nullindatel üsna sagedased ja lõppesid ühel hetkel nagu kokkulepitult. Otsustavaks sai taipamine, et digitaalsus ei välista raamatukogu kui füüsilise ruumi ja keskkonna tähtsust. Üks täiendab teist. Digiteerimine on toonud füüsilise raamatukogu ruumi tähenduse hoopiski paremini esile. Võibolla isegi rõhutatult, sest ammu pole raamatukogu ainult raamatute laenutamise koht ja praegu toimuv viib meid üha enam ligi eesmärgile, olla kogukonna- ja kultuurikeskus inimestele vanuses nullist sajani.

Tehistaip?

Nüüd, kui  vestlusesse on sisenenud tehistaip, mille võimaluste kasutamine tundub lõputu, peame ka meie raamatukogudena olukorrale reageerima. On ju paljudes riikides tehisintellekt ootamas ukse avamist piiratud ligipääsuga andmebaasidele, mille kasutamine on olnud seni inimese privileeg. Kas AI või teised uued tehnoloogiad saavad meie tööd hõlbustada ja kiirendada ja RaRa tuleviku Tõnismäel, seda näitab aeg. Tore on tõdeda, et nende suurte küsimuste ees ei seisa me üksi. Ka näiteks meist 8000 kilomeetri kaugusele jäävatel Taiwani kolleegidel, kelle 90. aastapäeva tähistamisel just mõni aeg tagasi käisin, olid mõtteis sarnased küsimused. Jällegi hea näide sellest, kuidas tehnoloogilised arengud ja ühist laadi eesmärgid rahvusraamatukoguna asetavad meid sarnastesse eneseanalüüsiprotsessidesse.

Loovus valla

2026. aastal avatav uuenenud rahvusraamatukogu peab andma Eesti kultuurile uue hingamise. Kultuur vajab aktiivset kasutust, et selle pealt sünniksid uued väärtused. Pean äärmiselt oluliseks, et tänu rikkalikele kogudele suudab uue aja Eesti rahvusraamatukogu sisustada ühtviisi nii teadlaste, lastega perede, kooliõpilaste, noorte kui ka küpsemas eas inimeste aega. See on koht, kus saavad kokku  nii kultuuriloojad, mõtestajad kui ka tarbijad, filmitegijad ja kinokülastajad, teatritegijad ja teatrisõbrad. Miks mitte ka moeloojad ja tarbijad?

Vormi hoidmisest

Kontseptsioonid ja kontekstid peavad olema ajale painduvad. Neid majutavad ruumidki peavad raamatukogu ümbermõtestamise ajal veidi painduma, nagu Tõnismäe näitel rääkida saame. Omakeskis kolleegidega räägime, et riigi kultuur mitte ainult ei pea olema tugev, vaid see peab nii ka välja paistma. Suurepärane, kui ka rahvusraamatukogude hooned kõnelevad juba ise riigi rahva suhtumisest kirjasõnasse ja teadmistesse. Arhitektuurne keel on ajastute ülene ja seda mõtet viljelevad paljud riigid oma rahvusraamatukogu ehitades, rekonstrueerides või dekonstrueerides. Ka Eestile väljapoolt vaadates kõneleb Tõnismäe hoone ise eesti kultuuri tugevusest.

Janne Andresoo
Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor