Rahvusraamatukogu vanim eestikeelne trükis – jutluseraamat Leyen Spiegel

Raamatukogu vanim eestikeelne trükis on mõjuka keelemehe ja kirikutegelase Heinrich Stahli (u 1600–1657) jutluseraamat Leyen Spiegel („Ilmikute peegel“ Tallinn, 1641, 1649). Eestikeelse kirikukirjanduse rajajana tuntud Stahl koostas enne jutluseraamatut mitmeosalise kirikukäsiraamatu (1632–1638) ja esimese eesti keele grammatika (1637). 

Tallinnas sündinud ja Saksamaa ülikoolides hariduse saanud Stahlist sai esialgu maakoguduse pastor Järva-Peetris, Järva-Madisel ja Kadrinas; hiljem tegutses ta mitmetel kõrgetel kiriklikel ametikohtadel. Leyen Spiegeli esimese osa avaldamise aastal (1641) nimetati ta Ingerimaa superintendendiks, asukohaga Narvas. 

Raamat sisaldab näidisjutlusi, mida baltisaksa pastorid võisid kasutada eesti talupoegadele kirikuaasta pühadel ja pühapäevadel jutlustamisel. Leyen Spiegel, nagu ka teised selle perioodi eestikeelsed trükised, on saksakeelse tiitli ja eessõnadega ning kakskeelne: jutluseraamatu sisemine veerg on eestikeelne, välimine aga saksakeelne. Jutluste kogu esimene osa, mis hõlmab talveaja jutlusi, ilmus Tallinnas 1641. aastal; teine osa, suveaja jutlustega, kaheksa aastat hiljem – 1649. Mõlemad osad on hiljem kokku köidetud.  

Leyen Spiegel kuulub 17. sajandi eestikeelsete trükiste seas silmapaistvamate hulka nii oma kauni kujunduse kui ka mahukuse poolest – teos sisaldab üle 700 lehekülje. Välimuselt järgib see veel renessanssraamatutele omast kaunistussüsteemi. Sõnaohter tiitelleht on raamitud arabeskornamendiga, pidulikkust lisavad ehisinitsiaalid, vinjetid ja ornamentaalsed päisliistud. Kasutatud on fraktuuri kirjatüüpi, ladinakeelsed sõnad on trükitud antiikvas. 

Raamatu väljaandmist toetas kuninganna Kristiina. Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus säilitatakse punases sametköites eksemplari, mis on kuningannale kingitud. Jutluseraamatu eksemplare leidub kõigis Eesti suuremates raamatukogudes – Eestis on teada 16, välismaal 4, kokku seega 20 säilinud eksemplari. 

Rahvusraamatukogus on hoiul kaks eksemplari. Esimene, tugevalt kahjustatud, osteti 1957. aastal ühelt Tallinna elanikult, kelle andmetel pärines raamat tema vanaisalt – mõisa kokalt Läänemaal. 1993. aastal õnnestus osta Leyen Spiegeli küllalt heas seisukorras eksemplar, mis leiti müüja sõnul Kuusalu kirikla pööningult prahi seest. Raamat on köidetud paksude puukaanete vahele, kaaned kaetud tumeda nahaga. Esikaanele on pressitud tekst: TABERLA JOST KIRKOWERMINDER ANNO 1721. Taberla Jost oli Kuusalu kihelkonna rannatalupoeg. Esikaane siseküljel olev sissekirjutus viitab, et raamat on kuulunud ka Juminda kabelile. 18. sajandi alguse talupoja supereksliibris on ainulaadne ning teeb selle eksemplari eriti väärtuslikuks.