Risotoorium – naer on terviseks!

20. aprill 2026

Blogi

Heidi Heinmaa, Sotsiaalia- ja humanitaaria infokeskuse juhtiv spetsialist (noodid)

Aprillikuu 22. ja 28. päeval tähistame helilooja Alo Mattiiseni (1961–1996) ja laulja Silvi Vraidi (1951–2013) sünniaastapäeva. Eesti muusikalukku olulise jälje jätnud muusikute üks loominguline etapp langes laulva revolutsiooni aega, mil muusika ei olnud pelgalt kunst, vaid ka ühiskondlik jõud, mis meid ühendas ja pani tegutsema. Helilooja ja laulja loominguline koostöö sai alguse aga juba mõned aastad varem, kui Mattiisen komponeeris unikaalses žanris vokaalinstrumentaalteose, mille naissolisti rolli kutsus ta laulma Silvi Vraidi.

See ainulaadne žanr on risotoorium, mille Alo Mattiisen lõi koostöös Peeter Volkonskiga. Vormiliselt lähtus helilooja klassikalisest oratooriumist – teos koorile, solistidele ja orkestrile –, kuid pööras selle pea peale, kasutades tekstina absurdse sisuga lugu, millele kirjutas progressiivse roki stiilis muusika, mida esitas rokkansambel. Tulemuseks on oratooriumi paroodia, millele autor pani nimeks ’risotoorium’. Vaimukas sõnamängus on žanrinimetust ’oratoorium’ muudetud nii, et selle algus on asendatud mugandusega ladinakeelsest sõnast risus, mis tähendab naeru või naerupahvakut.

Alo Mattiisen komponeeris kaks risotooriumi: „Roheline muna“ (1985) ja selle järg „Näärmed“ (1987), mõlema libreto kirjutas Peeter Volkonski. Mattiiseni loomingus tähistavad need teosed eksperimentaalset suunda, kus ta segas eri žanreid ja stiile ning ühendas koorilaulu, teatrimuusika ja progressiivse roki elemente. Aastal 1983 oli ta saanud Eesti progeroki ansambli In Spe juhiks ja see andis talle suurepärase võimaluse muusikastiilidega eksperimenteerida.

CD „Roheline muna. Näärmed“ E-kataloogis ESTER

„Roheline muna“ ei olnud pelgalt muusikaline eksperiment, vaid ka ajastule omane kultuuriline väljendus. Risotooriumi absurdne sisu – lugu õnnetust miljonärist, kes oma naise külmuse tõttu läheb mööda maailma rändama, et leida rohtu, mis aitaks tal jälle õnnelikuks abielumeheks saada – ja groteskne huumor võimaldasid kaudselt kritiseerida ühiskondlikke nähtusi olukorras, kus otsene kriitika oli mõeldamatu.

Noot „Roheline muna : risotoorium (koori partii) E-kataloogis ESTER

Kuigi nõukogude tsensuuri silmis ei leidnud mitmetähendusliku sisuga teos heakskiitu, lubati „Roheline muna“ siiski 1985. aasta Tartu muusikapäevadel ettekandele. Publikust pungil Vanemuise kontserdisaalis esitasid teost solistid Silvi Vrait (Miljonäriproua), Peeter Volkonski (Miljonär) ja Hardi Volmer (Aborigeen, Jakuut, Aednik), segakoor Noorus ja ansambel In Spe ning dirigent oli Alo Mattiisen, kes ühtlasi mängis klahvpille. Oma uudsuse, ootamatuse ja mitmetähenduslikkusega ning muusikalise professionaalsusega eristus teos selgelt muust levipäevadel kõlanust muusikast ja see valiti ekspertide nõukogu poolt festivali parimaks teoseks.

Esiettekanne on salvestatud ja vaadatav Eesti Rahvusringhäälingu voogedastusplatvormil Jupiter.

Foto artiklist: Uut aastat tervitasid risotoorium ja džäss

Teises risotooriumis „Näärmed“ (1987) jätkasid Mattiisen ja Volkonski sama esteetilist suunda – absurdne lugu oratooriumi vormis. See on järg loole miljonärist ja tema prouast, kes nüüd enam ei taha olla kodukana, vaid soovib saada näärivanaks. Lõpuks, kuna proual ei ole habet, tuleb tal leppida lumehelbekese tööga ning näärivanaks – miljonäärivanaks – saab tema mees. Esiettekandel osalesid samad muusikud: solistid Silvi Vrait (Miljonäriproua), Peeter Volkonski (Miljonär), Hardi Volmer (Aednik, Näärivana) ning segakoor Noorus ja ansambel In Spe.

Alo Mattiiseni ja Silvi Vraidi kokkupuutepunktid ei piirdunud üksnes risotooriumiga, vaid Silvi Vrait osales koos teiste väljapaistvate lauljatega ka Mattiiseni kirjutatud isamaaliste laulude esitamisel. 1987. aastal kõlas Eesti Televisiooni noortesaates esmakordselt laul „Ei ole üksi ükski maa“ (sõnad: Jüri Leesment), mille esitajate hulgas oli ka Silvi Vrait. 1988. aastal esitati Tartu muusikapäevadel Tähtvere lauluväljakul esimest korda avalikult „Viis ärkamisaegset laulu“ (tuntud kui „Viis isamaalist laulu“), kus jällegi Silvi Vrait oli laulmas.

1980ndate aastate lõpus, kui Eesti liikus iseseisvuse taastamise suunas, kujunesid Mattiiseni isamaalised laulud tänu headele tekstidele ja ilusatele meloodiatele eestlaste ühislaulmise põhiliseks repertuaariks. Ka pärast iseseisvuse taastamist on Mattiiseni laulud jäänud oluliseks osaks Eesti kultuurist – neid esitatakse jätkuvalt laulupidudel ja tähtpäevadel, mis on seotud rahvusliku identiteedi ja vabadusega.