Roela Wrangellide raamatukogu

Ene Hiio, ajaloolane

Roela mõis ja selle raamatukogu on olnud sajandeid tunnistajaks ühe Eesti mõjukama aadliperekonna ajaloole. Wrangellide perekonna pärand peegeldub nii mõisa arhitektuuris kui ka haruldastes raamatutes, mis avavad ukse ajaloolistele sündmustele ja mõttemaailmadele. Artikkel viib lugeja rännakule läbi ajastu, kus raamatud olid teadmiste ja võimu sümbol ning perekonna lugemisharjumused kujundasid nende saatust.

Roela mõis ja selle elanikud

Virumaa südames Viru-Jaagupi kihelkonnas asuvat Roela mõisa on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1453. a. Suure Wrangellide suguvõsa Laagna haru omandusse jõudis mõis Tollide perekonna kaudu. 1841. a päris Roela mõisa paruness Elisabeth (Lisinka) von Wrangell, sünd paruness Rossillon. Elisabeth von Wrangelli isa, parun Wilhelm von Rossillon oli Prantsuse päritolu aadlik. 1802. a abiellus ta Natalie von Tolliga, kes oli sündinud Edise mõisas (osa Kukruse fideikomissist). Paruness Natalie von Rossillon päris Roela vennalt Friedrich Ludwig von Tollilt ja otsustas pärandi edasi anda oma tütrele, juba eespool mainitud Elisabeth von Rossillonile. 1829. a abiellus Elisabeth Vene mereväeohvitseri parun Ferdinand von Wrangelliga. Nemad olidki Roela mõisa esimesed ja ühtlasi kõige tuntumad Wrangellid.

Ferdinand von Wrangell, hilisem admiral, maailmarändur ja riigitegelane sündis Pihkvas 9. jaanuaril 1797. a. Tema lapsepõlv möödus Võrumaal. Ferdinandi vanemad surid varakult ning sugulased panid orvuks jäänud poisi Peterburi mereväe kadetikorpusesse, kus ta oli võimekas õpilane, saavutades kiiresti tunnustuse ka õpingukaaslaste hulgas. Ferdinand von Wrangelli elu oli väga seiklusrikas ja teguderohke, täidetud polaarekspeditsioonide, ümbermaailmareiside ja riigiteenistusega. Ta oli aastatel 1829‒1835 Alaska kuberner ning hiljem kõrge riigiametnik Peterburis. Lähemalt saab tema kohta lugeda V. Passetski raamatust Eestist pärit Arktika-uurijad (Tln 1970), lisaks on peagi sel teemal ilmumas pikem artikkel Eesti Ajaloomuuseumi toimetistes Toomas Hiio sulest. Meie ajalooteadvusse on admiral Wrangell kinnistunud eelkõige ümbermaailmarändurina: a-tel 1817–1819 võttis ta osa Vassili Golovnini juhitud ekspeditsioonist luubil Kamtšatka ja a-tel 1825–1827 ekspeditsiooni juhina laeval Krotki. Kolmandal korral alustas ta ümber maailma rännakut Alaska kubernerina. Teekond Alaskale algas 1829. a ja kulges maismaad mööda läbi Siberi. Wrangell oli äsja abiellunud ning tema noor abikaasa Elisabeth, kes oli siis 19 aastat vana, rändas vastse kuberneriga kaasa. Viie Alaska teenistusaasta möödudes naasis perekond läbi Mehhiko kodumaale. Nii sai Elisabethist arvatavalt esimene siinsest maanurgast pärit naine, kes maailmale tiiru peale tegi.

Nende perekonda sündis kokku üheksa last, kellest täiskasvanuikka jõudis viis, teised surid lapseeas. Väike Maria, kes sündis Ohhotskis, teel Alaskale, suri kaheaastaselt. Poeg Wilhelm sündis Sitkal (Venemaa Ameerika-koloonia tugipunkt) ja reisis sealt koos vanematega kolme-nelja-aastase jõmpsikana kodumaale. Pärast Alaskalt naasmist sündinud poeg Nikolai oli nõrk ja suri peagi. Kaks väikelast, Nathalie ja Dorothea kaotasid elu nakkushaiguse tõttu. Alaskal sündinud pojast Wilhelmist sai hiljem Roela mõisnik ja Eestimaa rüütelkonna peamees, tütar Elisabethist kirjanik (Lisa von Engelhardt). Poeg Peter oli Idavere mõisnik, poeg Ferdinand Peterburi Aleksandri lütseumi direktor. Noorim tütar Ebba abiellus Aseri tsemendivabriku rajaja, Eestimaa maanõuniku Otto von Schillingiga. Abikaasa Elisabethile kuulunud Roela mõisas veetis admiral oma vanaduspõlve viimased kuus aastat. Ferdinand von Wrangell suri 6. juunil 1870. a Tartus, olles naasnud rännakult oma lapsepõlveradadele Võrumaal.

1854. a päris Roela juba eespool mainitud Wilhelm Peter Georg Adolf von Wrangell, Ferdinandi ja Elisabethi vanim poeg, kes sündis 1831. a Alaskal Novo-Arhangelskis (Sitkal). Wilhelm von Wrangell õppis Peterburi ülikoolis loodusteadusi. Roela mõis kinnistati tema nimele 1869. a. Wilhelm abiellus krahvinna Lucie Cäcilie Stenbockiga Kolga mõisast. 1881–1884 oli Wilhelm von Wrangell Eestimaa rüütelkonna peamees, hiljem maanõunik. Maanõunikuna oli ta ka Eestimaa ülemmaakohtu liige. Roela raamatukogu rohke õigusalane kirjandus, mida neis ametites tarvis läks, ongi pärit just Wilhelmi aegadest.

Wilhelm von Wrangell suri 1894. a Baden-Badenis. 1893. a, enne surma, kinkis ta Roela oma pojale parunFerdinand von Wrangellile (1863 Tallinn – 1911 Tallinn). Ferdinand von Wrangell õppis Tallinna toomkoolis ja aastatel 1882–1887 Tartu ülikoolis keemiat, oli üliõpilaskorporatsiooni Estonia liige ja 1885-II ka selle esimees. 1907 valiti ta Eestimaa maanõunikuks. A-st 1908 oli ta Toomkooli kuraator ja 1910. a-st Eestimaa evangeelse luterliku kiriku konsistooriumi president. Ta abiellus Elise von Wrangelliga (sünd Löwis of Menar), Liivimaa Sooru mõisa omaniku, 28-aastaselt surnud Moritz von Wrangelli lesega.
Ferdinand von Wrangell (admirali lapselaps) sai saeveskis vigastada ja suri 48-aastaselt. Esialgu jäi Roela mõis Ferdinandi hea sõbra, Küti paruni Georg von Stackelbergi hooldada. Mõisa päris tema lesk koos nelja alaealise lapse Margaretha, Hermanni, Hansu ja Amyga (sündinud aastatel 1892–1899). Mõis võõrandati Eesti Vabariigi maaseadusega, kuid perekond jäi Roelasse elama. Elise von Wrangell suri Roelas; üks lastest, Hermann von Wrangell, elas seal kuni ümberasumiseni 1939. a sügisel.

Küti mõis asus Roela mõisast vähem kui 10 km põhja pool. Selle omanik parun Georg von Stackelberg ja tema abikaasa Camilla olid Roelas sagedased külalised. Camilla von Stackelberg kirjeldab Roela elanikke ja miljööd oma mälestusteraamatus: Kogu mõis oma arvukate hoonete, lautade, viinaköögi, saeveski ja tärpentinivabrikuga osutas suurele ettevõtlikkusele, laiale mõnusale elule ja traditsioonidega seotud kultuurile. Siin valitses tõesti kummaline segu konservatiivsest vaimust ja moodsast ettevõtlikkusest [—] Perekond hoidis kokku ja kujutas endast isegi baltlaste jaoks erakordselt kindlat ühendust. Seejuures oli üks iseloomulik joon, mis neid teistest eristas, selleks oli sallivus ja kannatlikkus. Polnud mingit sundi, igaüks laskis teisel omal viisil õndsaks saada ning kohtles teda rõhutatud viisakuse ja hoolivusega. Kritiseerimine oli rangelt põlu all. [1]

Raamatukogu sisu

Mõisa raamatukokku on kogunenud üsna rohkesti parun Moritz von Wrangelli (1883 Tallinn – 1946 Meldorf, Schleswig-Holstein) autograafiga raamatuid. Ta tavatses kirjutada oma nime prantsusepäraselt: Maurice de Wrangell. Ta oli Elise (admirali lapselapse Ferdinand von Wrangelli abikaasa) poeg esimesest abielust. Camilla von Stackelberg kirjeldab teda nii: Kõik see, mis oli Wrangellide perekonnas olemas pürgimusest haridusele ja eneseteostusele, oli kontsentreeritud Moritzisse ja sellega ammendunud. [—] Moritz oli rõhutatult stiilne, ma ütleksin isegi dekoratiivne inimene. Ta oli diplomaat ja töötas Siiamis [Tais]. Pärast tsaari kukutamist aga lahkus teenistusest, et asuda Roelasse. Ent kuna ta ei kannatanud paljudest aasa- ja sooududest niisket kliimat – ta kannatas astma all –, elas ta siin ainult suviti ja veetis talved Tartus. Õigusteaduse doktoriks oli ta end väidelnud Leipzigis, hiljem õppis ta veel Rootsis Lundis võrdlevat keeleteadust ja omandas kandidaadikraadi. Aga vähe sellest: Tartus õppis ta lisaks veel kunstiajalugu. Äärmiselt sõnaahtra ja tagasihoidlikuna polnud ta seltskonnas just tingimata algataja ja tegutseja. Ta viisakus läks nii kaugele, et ta tõusis kord püsti, et pakkuda istet kaheksa-aastasele tüdrukule, ja kui eesti soost toatüdruk läks toast läbi ja teda tervitas, tõusis ta püsti ja tegi korraliku kummarduse. [2]

Mitmes Roela raamatukogu raamatus figureerib Amy Kavanagh’ autograaf. Ka tema isiku saame tuvastada Camilla von Stackelbergi memuaaride vahendusel – ta oli Elise von Wrangelli põetaja. Amy Kavanagh’le kuulunud raamatute põhjal saab oletada majaperenaise põetaja suurt lugemishuvi. Tema eelistuseks oli ilukirjandus ja ta valdas mitut keelt – Amy nime sisaldavate raamatute hulgas on nii saksa-, inglis- kui ka prantsuskeelset kirjandust.
 
Ferdinand von Wrangelli poeg Hans(Hans Hermann Oskar)von Wrangell (sünd 1896 Sooru mõisas Valga lähedal) abiellus 1930. a Gabriele (Leli) von Krusenstierniga Tuhala mõisast. Hansu lugemisharjumusi kirjeldab Camilla von Stackelberg järgmiselt: Ta ainus lugemisvara oli ajaleht, raamatut ei võtnud ta kunagi kätte. „Mida saaks raamat mulle pakkuda“, ütles ta, „elu õpetab mulle niigi kõike, mis ma teadma pean.“[3] Roela raamatukogus leidub siiski ka Hansule kingitud/pühendatud raamatuid. Teda tunti hea suhtlejana, ka eestlaste hulgas, kes nimetasid teda Roela-Antsuks. Ta oli üldiselt armastatud, tema suhtlemistoon oli täiesti loomulik, ja ometi ei kaotanud ta kunagi oma väärikust.[4]

Hansu perekond 1939. a ümberasujana Saksamaale ei läinud. Kui Nõukogude Liit Eesti 1940. a okupeeris, andis Hans mõisa koos arhiivi ja dokumentidega uuele võimule üle ja lahkus Eestist kogu perega järelümberasujana 1941. a. Saksa okupatsiooni ajal tuli ta Eestisse tagasi, elas Tallinnas ja oli Eestimaa kindralkomissariaadi juhtiv põllumajandusametnik. 1944. a evakueeriti ta koos komissariaadi ametkonnaga Saksamaale.

Hansu vanem vendHermann (Peter Hermann Ferdinand) von Wrangell (sünd 1895 Roelas) oli ajaloohuviline, luges palju saksa ja prantsuse kirjandust, põhiliselt oma lõbuks. Ta oli tsaariarmee leitnant ja võitles Vabadussõjas Balti pataljoni ratsakuulipildujakomandos. Hansul ja Hermannil oli vanem õde Margaretha von Wrangell (ab Kursell), ja noorem õde Amy von Wrangell (ab Krüdener).

Kokku oli Roela mõis, alustades admiral Ferdinand von Wrangellist ja tema abikaasast Elisabethist, koduks neljale Wrangellide põlvkonnale.

Raamatukogu üleandmisest

Baltisakslaste Saksamaale ümberasumise ajal 1939. a sügisel kerkis küsimus ümberasujatele kuulunud kultuuriväärtuste saatusest. Mõisaomanike maad olid riigistatud juba 1919. a maareformiga, nüüd tuli maha jätta ka esivanematelt päritud või ise soetatud kinnisvara maal ja linnades, oma kodu ja kodumaa. Kaasa sai võtta õigupoolest üsna vähe; kinnisvara enamasti ei õnnestunud müüa, lauahõbedat lubati kaasa võtta kindel kogus, lisaks kuigipalju mööblit, isiklikke asju ja neid kunstiteoseid, mida Eesti võimud ei pidanud vajalikuks kinni pidada. Kultuuriväärtuste väljaveo keelu aluseks oli 1925. a vastu võetud muinasvarade kaitse seadus, mis sätestas, et kunstiväärtuste, kultuuri- ja ajalooliste esemete ning dokumentide väljaveoks oli tarvis haridusministeeriumi luba. Kiirkorras tehti kultuuriväärtuste inspekteerimine. Mõisate kultuuriväärtuste hindamist maal kirjeldab oma mälestustes Ella Vende.[5]

Eesti Rahva Muuseumis on säilinud Otto Webermanni aruanne, novembris 1939 oli ta komandeeritud Virumaa mõisate kultuurivarasid üle vaatama.[6] Webermanni telefonikõnes Moritz von Wrangelliga avaldas viimane soovi mõisas olevad arhiivimaterjalid võimalikult ruttu Ajaloo Keskarhiivi üle anda. Mõisast toodi ära rittmeister von Tolli materjalid, kirjavahetus, Karl Ernst von Baeri kirjad admiral Ferdinand von Wrangellile ja rohkesti admirali enda dokumente ning käsikirju. Kohapeal vaatas Webermann läbi raamatud ja kunsti, mida Wrangellid soovisid välja viia – nende hulgas olid peamiselt perekonnaportreed ja mõned raamatud. Ferdinand Wrangelli ja tema järeltulijate raamatukogu pidi jääma täies koosseisus Roelasse. Webermann rõhutab oma aruandes Wrangellide lahkust, tähelepanelikkust ning abi materjalide pakkimisel ja transportimisel.

22. märtsil 1941 teatas Moritz Wrangell Hariduse Rahvakomissariaadile, et tema volitaja Hans Wrangell annetab komissariaadile temale kuuluva Roela raamatukogu, mis sisaldab umbes 2000–2500 raamatut.[7] ERM-i vastuvõtuakti järgi 12. juunil 1941[8] annetas Roela raamatukogu Hariduse Rahvakomissariaadile Hans Wrangell ja samal aastal andis komissariaat selle arvele võtmiseks edasi Riiklikule Etnograafiamuuseumile. Raamatukogu tõi muuseumisse teaduslik töötaja Arvo Mägi. 1941. a jõudsid muuseumi ka Alaskalt pärit etnograafilised esemed, mis kuulusid Hansu ja Hermanni õele Margaretha von Kursellile ning mille Moritz von Wrangell oli Hariduse Rahvakomissariaati deponeerinud.[9]

Raamatukogu elas sõja üle Tartus Raadil. 1944. a Tartu lahingute ajal paiknes kogu Raadi mõisa keldris. 1951. a toodi Wrangellide raamatukogu Tallinna ajaloomuuseumisse ja paigutati Kohtu tn 6 maja keldrisse. 1980. a-te lõpus koliti raamatud Maarjamäele. 2010. a puhastati köited inventuuri ja kolimise käigus ning paigutati uude kaasaegsete tingimustega hoidlasse Maarjamäe lossi ühes abihoones.

Ülevaade raamatukogu koosseisust

Enamik Roela mõisa raamatutest on pärit 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi algusest, seega on põhiliselt tegemist admirali järglaste pärandiga. Siiski leidub ka üksikuid admiralile kuulunud või talle pühendatud raamatuid. Roela raamatukogu vanim raamat on James Beverelli Les Delices de la Grand Bretagne, & de L’Irlande (Suurbritannia ja Iirimaa pärle; Leiden 1707). Kogu sisaldab põhiliselt saksa-, vene-, prantsus- ja ingliskeelseid raamatuid. On ka paar saksa-eesti paralleeltekstiga käsiraamatut: Neumanni Eesti keele praktiline õpperaamat iseõppijatele (Tln 1910) ning Juhatused, kuidas lokomobiilid ja rehepeksu-masinad tarvitada ja hoida (Reval 1889). Kõige rohkem on eri Saksa kirjastuste üllitisi, vähem on Balti kubermangude kirjastuste väljaandeid, mida leidub pigem juriidilise ja ajalookirjanduse rubriigis.

Omanikumärkidest on raamatuis autograafe, pühendusi, Roela raamatukogu templeid. Musta templivärvi ja kirjaga RUIL (Roela)templijäljendit esineb harvem, uuemat, lilla templivärvi ja kirjaga BIBLIOTHEK RUIL (Roela raamatukogu) sagedamini. Esineb rohkesti köitekleebiseid, nii kodumaiseid kui ka piiritaguste köitekodade omi.

Teatmeteoste ja entsüklopeediate alajaotus sisaldab Gotha genealoogilisi õukonnakalendreid – aadliperekonna jaoks väga vajalikke käsiraamatuid seltskonnas liikumisel. Majandus, rahandus, õigus- ja riigiteaduse rubriik sisaldab kõige rohkem kohalikke väljaandeid: seadusi, käsitlusi õiguskorraldusest, sotsiaaloludest, rahvamajandusest jm. Kogus leidub arvukalt keeleõpikuid ja sõnaraamatuid, kõige rohkem aga siiski ilukirjandust (703 raamatut). Enamasti on tegemist välismaiste autorite ja kirjandusklassikaga: Goethe, Schiller, Lermontov, Lessing, Klopstock, Auerbach, Shakespeare, Heine, Wilde, Dickens, Dumas jpt. Tähelepanuväärne on USA-s Philadelphias välja antud väikeseformaadiline Saksa luuleklassikute seeria. Leidub ka üksikuid baltisaksa autorite teoseid: Eduard von Keyserlingi Bunte Herzen (Berlin 1909), P. Zoege von Manteuffeli Briefe an den Frühling (Dresden 1913), Christoph Mickwitzi Gedichte (Reval 1892), Wilhelm von Kügelgeni Jungenderinnerungen eines alten Mannes (Berlin 1888), Alexander von Ungern-Sternbergi Erinnerungsblätter aus der Biedermeierzeit jt.

Maadeavastuste, uurimisreiside, ajaloo ja geograafia valdkonnast võib nimetada William Coxe’i reisikirja Account of the Russian Discoveries Between Asia and America (London 1808), Alexander von Keyserlingi välja antud krahv Kankrini reisikirju Aus den Reisetagebüchern des Grafen Georg Kankrin, ehemaligen Kaiserlich Russischen Finanzministers, aus den Jahren 1840–1845 (Braunschweig 1865),admirali tütre Lisa von Engelhardti avaldatud ülevaadet Ferdinand v. Wrangel und seine Reise längs der Nordküste von Siberien und auf dem Eismeere (Leipzig 1885) ning lisaks arvukalt ajalooraamatuid: Julius Eckardti ja Friedrich Bienemanni teoseid, Friedrich Martensi rahvusvahelise õiguse õpikut jpm.
Roela raamatukogul ja teistel sellest mõisast pärit kultuuriväärtustel on läinud hästi, sest need on keerulised ajad üle elanud ning meie muuseumides ja arhiivides alal hoitud.


[1] C. v. Stackelberg, Tuulde lennanud lehed. Tallinn 2003.
[2] Stackelberg, Tuulde lennanud, 240–241.
[3] Samas, 241–242.
[4] Samas, 242.
[5] E. Vende, Idamissiooni lõpp. – Tuna 4: 2003, 67–86.
[6] Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja arhiiv. Saksamaale ümberasumine 11.10.1939–17.01.1944.
[7] Avalduse ärakiri on lisatud Eesti Riikliku Etnograafiamuuseumi vastuvõtuaktile nr 59/1941.
[8] Eelnimetatud vastuvõtuakt.
[9] Eesti Riikliku Etnograafiamuuseumi vastuvõtuakt nr 58, 18. juuni 1941. Akt sisaldab esemete nimekirja.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].