Semiootiku pilguga raamatukogu ruumi mõjust

Tiit Remm, semiootik

Vaatleme raamatukogu ruumi mitte ainult praktilise säilitus- ja kasutusruumina, vaid oma olemuse kaudu maailmakujundusliku institutsioonina, mis peegeldab, kuidas inimesed koguvad ja kasutavad teadmisi.

Ruumi tähendused peituvad tegevusvõimalustes ja nende teostamises. Raamatukoguruumi mõistmiseks tuleb aru saada, mis ja milleks on raamatukogu[1]. Tavakasutaja seostab raamatukogu lugemisega. Aga mis on lugemine? Mida inimesed teevad, kui nad loevad?

Lugemine võib olla väga erinev kehalis-vaimne-keskkondlik tegevus. Kes istub raamatukogus vaikuses, kes kõrvaklappidest kostva valju muusikaga, kes sõidab ühistranspordis, kes lesib küünlaid täis magamistoas, hommikukohviga võrkkiiges või seisab riiulite vahel; kes loeb vaikselt, kes deklameerib, üksi või mitmekesi[2]. Millelt lugeda, on veel omaette küsimus. Ent lugemine on ainult üks osa raamatukogust.

Kahe funktsiooni pinge

Raamatukogu olemuses kohtuvad üksteist välistavad äärmused. Esiteks, raamatukogu on raamatute ja muude teavikute kogumise ja säilitamise koht. Teiseks, raamatukogu on raamatute kasutamise koht. Raamatukogu ruum tegeleb nende funktsioonide võimaldamise, suunamise ja kontrolliga. Selles seisneb raamatukoguruumi funktsionaalne tähendus. Raamatukogud on olnud väga püsivad läbi ajaloo, muutused on seotud nende funktsioonide tasakaalu ja teisalt info meediumite muutusega. Raamatukogu ja tema funktsioonid püsivad, aga maailm ümberringi ning ka lugemine selles muutub.

Kahe funktsiooni konflikti näib hajutavat raamatute ja muu info digitaliseerimine. Kasutamist ei pea enam piirama, sest digitaalne kasutus ei riku enam raamatut. Ühtlasi on aga ka infot säilitada digitaalselt justkui lihtsam ja tänu sellele saab paberraamatud panna avahoidlasse võimalikult vabaks kasutamiseks. Kõik, kogu info saab nüüd välja panna, kõigile korraga ja kohe kättesaadavaks teha; tulemuseks on infolaviin. Kuigi näiliselt saab digitaalselt lõputult hoiustada, muutub seegi kulukaks, ja veelgi olulisem ‒ mõttetuks. Sest info piiramatuses ja vabas kättesaadavuses muutub see tühjaks ja maailmast eristumatuks. Info ja maailm saavad üheks.

Raamatukogude kujundus viitab, et tegu pole siiski pelga ladestus- või kasutuskohaga. Neis on info maailma kohta, unistustes ehk isegi kogu info. Koos selle info korrastamisega kataloogides ja riiulitel on raamatukogu omamoodi maailmamudel. Sellest lähtub raamatukogu teine, sümboolne tähendus. Raamatuid saab korrastada miljonil eri viisil. Järjestamine, katalogiseerimine, märksõnastamine ja metaandmestamine on nii olulised nimelt seoses olemusliku korra otsimisega. Kasutusloogika järgi korrastamine seob olemuslikust korrast kasusaaja tähendusliku ja tegevusmaailmaga, sageli ebamäärasest kasutajasõbralikkusest saab olulisim korrastuspõhimõte.

Raamatukogu muundumine pühast hoidlast elutoaks

Ruumilise keskkonna kujundamisel on kaks poolt. Ühelt poolt kujuneb ruum tegevuste käigus. Tähenduslikud tegevused jätavad ruumi jälgi, jäljed peegeldavad tegevusi ning soodustavad harjumuspärasust ja rajasõltuvust. Nii on tegevused ja nendega seotud maailmapilt ruumist välja loetav. Teisalt on ruumilise keskkonna kujundamine sihipärane protsess. Ruumis teostatakse mingit ideed. See sihipärasus ja kaalutletus saab ruumi puhul eriti oluliseks, kuna ruumi muutmine kipub olema pingutust nõudev töö.
Raamatukogu on niisiis maailma ja selle korrastuse mudel ning raamatukogu ruumis väljendub seda kujundav ühiskond ja kultuur. Ruum vastab ühel või teisel moel parasjagu kehtivatele või varasematele arusaamadele. Raamatukogu pole lihtsalt praktiline ruum, mis peab vastama kehtivatele käsitustele ja normidele, vaid on seotud väärtustatud teadmistega ning püüuga nende teadmiste kaudu maailma mõjutada. Nii on raamatukogu kujundamine ideaalide kujundamine – olgu siis riigi, asula, asutuse või kodu tasandil. Küsimus, millise raamatukogu peaksime kujundama, seostub küsimusega, millist kultuuri ja ühiskonda me tahame. Isegi kui ei võeta tõsiselt raamatukogu maailmakujundavat rolli, oleks keeruline kujutleda meelega ebaloogilise raamatukogu loomist. Pragmaatilised valikud materjalide, kasutusviiside, ligipääsude korralduse ja muu osas asetuvad ideaalidega tegelemise konteksti. Nii on see ruumilise keskkonna sihilikul kujundamisel üldiselt, eriti aga sümboolsete esindusruumide puhul ning ka raamatukogude puhul, mis tegelevad maailma modelleerimisega. Eriti selge näide on siin hädavajaliku institutsioonina omariiklusele pürgimisel asutatud riigiraamatukogu, rahvusraamatukogu eelkäija, mis on kujundatud maamärgiks linnaruumis ning utoopiliseks mudeliks kirjakultuuri õitsva säilitus- ja kasutuskohana. Õitsvad ja (keskust)elu täis terrassid jäid esialgu küll unistuseks.

Viimasel ajal on hakatud raamatukogusid mõtestama ja kujundama kogukonna elutoana, kohana, kus inimesed kogunevad, kohtuvad ja tegelevad avaliku ja jagatud inforuumiga. Raamatukogu kui elutoa fookus pole enam raamatute säilitamisel ega individuaalsel lugejal ja tema suhtel säilikuga, vaid ühisosal ja aktiivsel kasutusel jagatud ruumis. Elutoa võrdlus pole kindlasti ühene ja elutuba on sageli hübriidruum. Raamatukogu puhul on tegu millegi salong-elutoa laadsega, mida iseloomustavad teadmiste ja mõtete jagamine, kultuuri- ja arutelusündmused, suhtlus ning lisaks omaette nokitsemine infokandjatega.

Asjade tähendus

Tegevuste kõrval kannavad ruumi olemust kujundus ja asjad selles. Need võimaldavad ja suunavad tegevusi, pakuvad normatiivset raami. Samas on asjad tegevuste jälgede ja jäänukitena sattumuslikult kujunenud ja kuhjunud. Elutoast võib leida suhtlust ja muud tegevust käepäraselt toetavaid praktilisi asju, mis on sinna aja jooksul kogunenud ning sümbol-asju, mis on ruumi kujundajale eriliselt tähenduslikud ja välja pandud tähendustega tegelemiseks – meenutamiseks, eneseesitluseks, oma maailma pidepunktide tähistamiseks[3]. Osalt seisnebki tüvitekstide olulisus võimaluses neilt aeg-ajalt tolmu pühkides maailmakorda taasluua. Pilt seinal, ajaleht laual, mänguasjad tooli all ja raamat riiulis loovad elutoas ühise inforuumi. See on ühisena olemasolev, oluline ja käepärast ning vajadust mööda tegevustes aktualiseeritav inforuum.

Kogukonna elutoa tüüpi raamatukogus võib leida ruumi avalikeks üritusteks, suhtlemiseks, kohti lugemiseks, töötamiseks ja mängimiseks. Käepärast on raamatud-ajalehed-ajakirjad-internet ja muud infokandjad. Kui raamatukogu eesmärk on kogukonda kokku tuua ning toetada ja suunata selle maailma, siis võiks eeldada rohkem või vähem ühist teadmist sellest, mis riiulitel olema peaks. (Ideaal)mudelina peegeldab raamatukogu kogukonna maailma teadmiste sisu. Selline selge teadmine kogukonna maailmast on olemas kooliraamatukogude puhul – kellele suunatud, millist arengulõiku toetama peaks ja mis on õppekava sisu. Kuigi kooliraamatukogud on sageli õppevara hoidlad avariiulitena või eraldi ruumidena, kus koolimelust n-ö ära saab käia, võib kujutleda ka kool-raamatukogu, kus raamatukogu on üle maja hajutatud, täpselt toetamaks õppetegevuste sisu ja kulgemist. Tõsi, see suunduks omamoodi totaalse institutsiooni poole, kus õigel hetkel on õiged raamatud ette antud kontrollitud teadmistevaramuna.

Reaalsuse ja utoopia vahel

Kogukonna elutoa idee üldine fookus on kasutajakesksusel, raamatukogu ruumi aktiivsel ja mitmekülgsel kasutusel ning teabe kättesaadavusel. Sellega nihkub raamatukogu heterotoopiast avalikuks ruumiks. Postmodernistliku teadmiste ja tegelikkuse ebakindluse märkamine tõi kaasa raamatukogu kui kultuurinähtuse mõtestamislaine. Ses kontekstis on raamatukogu üks klassikaline näide heterotoopiast. Heterotoopia on Michel Foucault’ järgi teoks tehtud utoopia, koht, mis sisaldab kõiki teisi kohti, peegeldab maailma ja on selle ümberpööratud mudel[4]. Selline raamatukogu on maailma mudel, mis sisaldab teadmist kogu maailma kohta aegade algusest võimalike ja võimatute tulevikeni, on rangelt eraldatud muust maailmast sisenemispiirangute ja kontrollitud laenutamise kaudu ning moodustab erilise sisemise maailma oma õhkkonna, reeglite ja loogikaga. Selline raamatukogu on teoks tehtud utoopia teadmistemaailmast, välise reaalsuse moonutatud mudel.

Kogukonna elutoa mudel muudab raamatukogu aga avaliku ruumi laadseks. Avaliku ruumi olemuseks on avatult koos olemine. Asutuse sisereeglite järgimise asemel on kasutajad üldise sotsiaalse kontrolli all, raamatukoguhoidja ja külastaja rolli vastanduse ning nende omaette isiklike taustmaailmade asemel on kasutajad ja töötajad ühises ruumis, suhteliselt läbipaistvate tegelastena, ajamas avalikkuses sobilikke asju. Inimestevaheliste suhete mõttes muutub raamatukogu linnatänava ja väljaku laadseks ruumiks. Tänaval on sotsiaalsed suhted normeeritud ja korrastatud ning oodatakse sobivat avalikku käitumist. Kuna see pole isiklik, on ses minimaalselt tähendust ja infoväärtust, niisamuti valgub avalikuks inforuum.

Kogukonnaraamatukogu sisu saab peegeldada kogukonna maailma, ühist teadmust ja olulisi teemasid. Muutust heterotoopiast avalikuks ruumiks võib vaadata nii kogukonna kui laiemal ühiskonna skaalal. Avaliku ruumina on avakogud ja avatud digisisu kõigile korraga kättesaadavad ja raamatukogu püüdleb olema kõige mudel. Ühtlasi samastuvad üha enam maailm ja selle kohta käiv info, kaob edastatava info ja viitemaailma eristus. Avalikku inforuumi iseloomustava viitemaailma ja teisalt privaatsemate seoste ja teadmiskogumite kadumisega muutub info ise tähendusetuks. Info lihtsalt on, tühi, väärtuseta, ühetaoline kõigile. Muutudes säilitamisele keskendunud ja teadmiste üle kontrolli hoidvast heterotoopiast avaliku inforuumi suunas, saab raamatukogu siiski pakkuda ka eripärast, tähendusi loovat sotsiaalset ruumi. Sellises sotsiaalses ruumis kohtutakse isikliku ja avaliku vahepealsuses, isiklike huvide-teadmiste ning ühiskondlikult avaliku teabe pingeväljas, loomaks ja arendamaks tähenduslikke tegevusi, maailmu ja suhteid.

Viited

[1] Pai, Kristina (2016). Library and library space. In: Claudio Julio Rodriguez Higuera, Tyler, James Bennett (Ed.).  Concepts for Semiotics. Tartu: Tartu University Press. (Tartu Semiotics Library; 16). (105−122). 
[2] Trasmundi, Sarah Bro & Kukkonen, Karin (2024). Aisthesis, aesthetics and cognition: embodiments in reading. Journal of Comparative Literature and Aesthetics, 47 (3), 103‒119.
[3] Riggins, S. (1994). Fieldwork in the living room: an autoethnographic essay. In: S. Riggins (Ed.). The Socialness of Things: Essays on the Socio-Semiotics of Objects. Berlin, Boston: De Gruyter Mouton. (101‒148).
[4] Foucault, M. (1986). Of other spaces. Diacritics, 16 (1), 22–27.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].