Sinijärv: 10 meeldejäävat raamatut 2024. aastast 

„Livoniae descriptio. Eesti- ja Liivimaa vanadel kaartidel“ 
Raamat, mis peaks iga vähegi haritud eestlase laual lehitsemiseks lebama. Meie maanurga kaardistik läbi sajandite aitab aru saada, miks, kuidas, kes ja kus me üleüldse oleme. Põhjalik töö ja tulikaunis tulemus.  Üks lahkuva aasta tõhusamaid trükiseid – sellist asja juba telefonist ei loe! Igasse kooli, igasse raamatukokku, kõigile näha – ja kohe, palun! 

Rein Raud „Katkurong“ 
Rein Raud on heas hoos, kohe natuke hirm on, mis siit veel tulla võib, kuna nii „Päikesekiri“ kui „Katkurong“ on autori ajaloopõnevikusoone võimsasti vallale lasknud. Sajakonna aasta taga toimetamine näikse Rauale sobivat, lood on igati usutavad ja, mis peamine, nokivad end lugema. Lihtlugejana ootan lisa. 

Doris Kareva „Puhas lora“ 
Päramise poolsajandi absoluutne klassik on end heas mõttes lõdvaks lasknud, aga paraku ei tule tal muidugi välja mingi lora, vaid kvaliteetne luule. Teatavate mõõdukate lora-elementidega. No Doris kohe oskab. Ja oskab nõnda, et selle raamatu võib võtta kätte esimese klassi laps või viimase vindi peal vanavanaema ja nad saavad Dorise abil teineteisest laksti aru. Hüva sooritus. 

James Joyce „Ulysses“ 
Suur klots maailmakirjanduse alusmüürlusest jõudis Paul-Eerik Rummo vahendusel eesti keelde. Müts maha! Ma ei tea, kas keegi selle raamatu ühe õhina ja tuhinaga läbi loeb, ent pikaaegseks nikerdamiseks on siin keelt ja kummalisust küll ja veel. Jälle sammuke kultuurrahvaks olemisele lähemale. „Ulysses“ on kange kraam, aga nagu ütles vahvatarkus – võta pits ja pea aru. 

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“ 
Gert Kiiler on oma teise Viljandi-looga käima tõmbamas tõeliselt veenvat kodumaist krimiraamatusarja. Loodan seda lugeda seni, kuni silmanägemist jätkub. Kerge alternatiivajaloolise nihestusega annab Kiiler meile maailma, milles oleks isegi tahtnud kunagi elada. Ühe teistmoodi Eesti, mis omamoodi õpetab targemini elama tänases Eestis. Ja lihtsamini öeldes – maailmatasemel põnevikud! 

Asta Põldmäe „Talvine teekond“ 
Neli lugu. Delikaatsed, terased ja täiuslikud. Kui keegi tahaks saada kiiresti parimat ettekujutust, mis Eesti kirjandusel pakkuda on, siis ma soovitaksin Asta Põldmäed. Küll edasi jõuab rajumate katsetajate juurde. Aga jah. Põldmäe ei kirjuta palju ega sageli ega kaugeltki afišeeri oma tekste puust ja punaseks. Ja seepärast korjavad need sõnad vaikselt väärtust juurde. Väärtust ja väärikust. 

Carlo Rovelli „Tegelikkus pole see, mis paistab: teekond kvantgravitatsiooni juurde“ 
Üks raamatuist, mis päriselt aitab mõista, mis värk me ümber käib ja mäherduses maailmas me elame. Kui seda üldse on võimalik mõista. Lõpuni ilmselt mitte, muidu me oleksime juba jumalad. Praegu me teinekord tegutseme jumalate kombel ja raiume üsna sügavalt varbasse. Rovelli raamatuid lugenuna ehk enam kirvega nii vingelt ei viruta, teeme väikse mõttepausi. Soovitan julgesti sama autori varasemaid raamatuid lisaks. 

Maris Pruuli „Meie seiklused Arktikas. Jääkaru pai / Meie seiklused Antarktikas. Pingviini piss“ 
Lõbusad lood lastele maakera külmematest kohtadest. Aga mitte ainult lastele. Tark ja tore lugemisvara igas vanuses inimestele, kes kodunt lahkumata ihkavad veidike maailmakogemust koguda. Et mõned naksakamad semud on need rängad retked Arktikasse ja Antarktikasse meie eest ette võtnud, ära teinud ja üles kirjutanud – jääb vaid kiita. Ma päris kindlasti ei taha kunagi jäämaadele minna, aga ma tahan teada, mis toimps. Ja seda teadust jagab Maris Pruuli heldel käel. 

Lee Child „Õhtukool“ 
Lee Child ja Jack Reacher on põnevikusõbra jaoks absoluutne kullastandard. Ja hea, et eesti keelde on veel päris mitu lugu jõudmas. Kuigi suur osa jo jõudnud. „Õhtukool“ on tos mõttes üks hea tagasipõige ürgrändur Reacheri elus, et viib vananeva kangelase tavatrajektoorilt minevikku, mil taat veel sõjavaepolitseis teenis. Ja jutt jookseb, näkku-makku, tuntud headuses. Kes põnevikke ei loe, võiks Lee Childi ikka lugeda. Jack Reacher on lihtsalt sedavõrd kõva sõna. 

Lembit Uustulnd „Punaste nelkide tuhk“ 
Avamere-sarjaga kaheksanda raamatuni jõudnud Lembit Uustulnd on loonud Tammsaare-väärilise pildi ühest ajastust Eesti loos. Jaburad aastakümned iseseisvuse taastamise eel ja veerel on merelise nägemusena elavaks ja mäletamisväärseks kirjutet. Hirmus elusad ja haaravad raamatud. Ei mingit poosetamist ega tilulilu, selge jutt ja ehe elu. Mõtled, et ei saanud ju nii olla, aga siis mõtled uuesti. Sai küll. Respekt.