RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–19, L, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–L 10–19, P suletud
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Andres Adamson on oma põnesarjaga kolmanda (ning loodetavasti mitte viimase, nuruvad tänulikud lugejad õhinal) raamatuni jõudnud. No hea oli ta juba kohe ning näib, et aina etemaks läheb. Ajalooline põnevik on teadagi turvaline žanr, ent siin ei ole rõhk niivõrd ajalool ega põnevusel, vaid ajastu vaibil, mida eelmainit tööriistade abiga edasi antakse. Kaheksateistkümnenda sajandi Hiiumaa, väikeste põigetega Revalisse ja Piiterisse ei tohiks ju ülemäära suurt inimhulka kõnetada. Seda vahvam on, et ta on kõnetavaks kirjutet ja elavaks maalitud. Jutt olla va kooruke, õpetus olevat iva, teab vahvasõna. Kui raamat oleks koorikloom, peaks see isegi paika. Siin on lugu küll selgrooks, ent süda ja aju ja vereringe on ilmas ja inimestes. Ilm on enamjaolt niru nagu siin kahtlasel põhjamaal ikka ning ega inimesedki mingid erikuradi eeskujulikud ole. Loob koduse tunde tõepoolest. Olgu või mõnesaja aasta taguse. Kuidagi saadi hakkama ka sel ajal, mil elektrit ei olnud ja kogu maailm oli kaunis porine kolb. Ajaloolugude lugemine süvendab veendumust, et kuhugi tagasi küll ei tahaks. Ikka edasi. Aga samas lisab kindlustunnet, et isegi tumedatel aegadel päike paistis, vihm ladistas, pahandusi tehti ning mõnedest asjadest saadi ka sotti.
Kes Adamsoni romaanidega sina peale saanud ning suvist Hiiumaad käsitsi püüdma läheb, võiks põhjalikuma pilgu üle lasta Riho Saardi raamatust. Siin on taustad ja pärised, mida on üllatavalt mitu isegi autosõitjale niivõrd põgusa kandi kohta nagu Kõpu poolsaar seda on. Noist elektrivabust ajust on peeru, pirru ja hülgerasva valgel üles tähendet mõndagi. Ja Riho Saard on selle osanud välja nokkida koma tallele panna. Tõesti – ilma selle raamatuta enam Kõppu ei kimaks, isegi kui tahtmus vaid sadamakõrtsus ampsu ja lonksu ahmata. Puud ja paigad hakkavad hoopis teistmoodi kõnetama. Saardi ja Adamsoni abiga tunnen, kuidas kõikide seniste trettide mälestused raginal meelepöörus nihestuvad. Head raginat neile, mina lähen varsti uuesti uuel pilgul perra kaema.
Eks ta alguses ehmatas terake ära, et kas lähebki tekst segasepeksmiseks nagu doktor Proktori lugudes, aga õnneks läks natu veel hullemaks. Ei saa ju midagi vähegi tõsiseltvõetavat tulla loost, kus kohe alguses sööb telefonitoru ühe poisi ära (õnneks või kahjuks keelati Eestis telefoniputkad ammuilma; Vabaõhumuuseumis üks vist on ja ega seegi tööta). Siis krutib lugu üsna realistlikult edasi, kuni tulevad uued ja veel pöörasemad vindid. Põhmõtt tahaks käest panna, ent ei saa, no põnev on ju. Ja mingil eriskummalisel kombel põhjendab autor nood pealtnäha rumalused täiesti veenval moel ära, sõlmib otsad kokku ja jätab lugeja maha rahulolevana! Kui on olnud kannatust kannatuste raja avatud meelel läbimiseks. Stephen King näiteks kukub tihtipeale oma jube kaasakiskuvate lugude lõppudes omadega väheke mudaje, ei saa viimast sõlme sõlmitud. Aga Nesbø oskab! Korrektne inimene, ei vabanda end miski üleloomaga välja, loob ja toob ausalt. Jah, noortekas, jah, tsipa õudukas, kuid vaid pealtnäha. Hea reibaskole suvejutt.
Tuletan meelde sedagi, et Nesbø klassikalised lood tulevad parasjagu riburadapidi uustrükkidena välja, nii et kes tahab, nabigu sarja, kuni veel saab. Norra vanameister on riiuliruumi väärt.
