Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Tuvitunnel. Lugusid minu elust John le Carré 2025

Surnud lõvid Mick Herron 2025

John le Carré ei vaja tutvustamist. Õigemini, ta raamatud ei vaja, isegi eestikeelsele lugejale. Ta ise vast väheke vajab. Noh, siin raamatus ta tutvustabki end ise. Võttes jupphaaval lahti oma elu. Lapsepõlv ja luuramine, kirjandus ja kuulus olemine. Veidi segiaetuna, mitte kõike avades. Ent paljutki. Võiks öelda, et mida enam autor end ja oma elu lahti kirjutab, seda enam uusi küsimusi tekib. Kaugeltki kõigile vastuseid ei tule. Veel uuemaid küsimusi, todan’d küll. On ju öeldud, et pole hullemat kui õiged vastused valedele küsimustele.

Salamaailmades näikse aegadeüleselt püsivat lahendamatu probleem: kas tuleks teha õiget asja valel viisil või (lasta) teha vale asja õigel viisil. On targemadki siinkohal oiust sassi läinud. Ja sassiminek on vägagi väga hariliku eluolu moodi välja näinud. Kuni enam ei. Kuni enam ei saa. Kuni enam mitte kuidagi ei saa. Ega või. Ega oska. Et ei tohi, tuleb samuti meelde. Ja siis saabub piir. Või piiritus. Tuleb tuvitunnel või jumalagajätt. Või kirjanikuelu. Siis jälle algab kõik, algab uuesti…

Le Carré elulugudele sekundeerivad Mick Herroni raamatud. „Äraaetud hobused“ ilmus jo kaheksa aastat tagasi maakeeles, tasub üles otsida. Mick Herron müttab natuke uuemas ajas kui le Carré enamasti, ent seda paremini nad tervikusse sobivad või tervikut endiga sobitavad. „Surnud lõvid“ toodab mitte niivõrd põneviklikke mõnuaineid me ajudes, vaid laseb vaadata kõrgel kirjanduslikul ja kirjelduslikul tasemel eriteenistuste tavaellu. Erilise tavalisusesse. Ja vastupidi. John ja Mick on siin nagu Lennon ja Jagger, laulavad sama laulu ja teevad teineteisele tausta, üks on tänaseks lihtsalt surnud. Omile vastupöörastele kurnuhvlitele vaatamata sobib neid kõrvuti lugeda. Tee oma salakama nii avalikuks kui tahes, seda enam maagia ja müstika toimivad. Heade kirjanike puhul kindlasti.

Dracula külaline. Õudusantoloogia koostanud Jüri Kallas, sarja koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas 2025

Nood lood on suuremalt jaolt laias laastus sajandi tagant pärit ning ju on sada aastat lugemist lugejaid killuke kalestanud. Mulle tundis veidigi õudsena ehk vast Robert E. Howardi „Zambebwei kuu“. Ülejäänu oli pigem mahedalt kõhekõditav kerglugemine vanas heas stiilis. Vägagi soovitatav, aga mitte ilmtingimata õuduseks kvalifitseeruv.

Ega ei meenugi jubevike kultuurikogemusest päris ausalt õudusttekitavat raamatut. Ega filmi. No et poeks kohe naha vahele ja, uh, saati veel unenägudesse. Liiga palju tuttavaid kohti ja mõttekäike, liiga palju plaksu või mürtsu või uhhahhaaga triviaalseid ehmatamisi. „Ghostbusters“ (kui filmidest rääkida) oli objektiivselt öudukam kui paljukiidetud „The Shining“. Isegi Stephen King sai aru, et tema meistriteosest keerati kinolinale kokku paras käkk.

See selleks. Kõik minevased, olevased ning tulevased head ja vead ei saa(nu)ks võimalikeks, kui siinse antoloogia siseseid alusepanijaid ei olnuks. Wellsist ja Lovecraftist üle Stevensoni, Londoni ja Hearni, nii too jubetamise alusmüürlus tekkis ning kütab tänini, kerkides ja lahjenedes. Ootan ikka veel, et keegi kirjutaks loo, mis sooja teki all lugedes külmavärinad peale tooks. Lapsepõlves mõni justkui olnuks, ent vaevalt et toonastest muinasjutukogumikest jõledamaid jutte enam tehtaks. Andersen ja vennad Grimm olivad ikka naturaal pervod, edasi ei kuhugi või kui, siis pehmema pudi abil.

„Dracula külaline“ ei ole mudrupuder moosisilmaga ega ka roiskunud sisikond plätsahka haisva petrooliga. Siin on koos kõik ajastu klišeed. Kogu aeg minestatakse ja kaotatakse teadvust, kui just hakkab minema koledaks. Aga kirjanikul lõpeb nõks otsa. On mustavad mõisad ja tumedad metsad, tärgeldet kraed ja pitstav peenus, kuidagi kahtlaselt kummitab… Võta üks ja viska teist. Võtangi, viskangi. Sada aastat hiljem on ütlemata huvitav võtta ja visata. Eeskätt lugeda. Ei mingit päriskoledust, isegi mitte dickenslikku, ei ole rentslirahvast, ei elektrita aega (maha)jäänuseid… Rikkama seltskonna sarmikas ehmlus, ent ometi…

Lõpetuseks: õudsust napib, ulmet samuti, head kirjandust vallandub küll ja veel. „Ulmeguru ulmesari“ on väärt, et pilku pidevalt peal hoida, kui enam poest ei leia, kobige raamatukokku, need on veel alles. Ootamatuste ja vau-efekti puudumise pärast ei tohiks muretseda. Nagu heas õudukas/ulmekas kombeks.

Turvaõudukates on oma sarm ja sõnum. Eriti häiritud ajastuis.