Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Terra Alta Javier Cercas 2023

Kui olete mitusetu päeva või nädalat või aastat järjest tasakesi timminud piima või õlut või mullivett või valget veini ja siis ühel päeval öeldakse, et mkmm, nõnda ei lähe mitte, ning lajatatakse lauale kange segujook (ütleme, Long Island Ice Tea), kus koos on kurat-teab-mis ja kedagi veel, ent mis ütlemata hea maitseb, siis… Siis te jääte tsimaruke jokki. Javier Cercas pakub samasugust toimet kirjanduslikul kombel.

Mõnusaid tavalisi häid kriminulle lugedes tuleb tihtipeale terake tuim tunne peale, vaja oleks vaimuergastust. Aga no ei ole seda luule lugemise vunki keres ja Dostojevski kõlab ka kuidagi kauge ja kurjana. Selliseks puhuks soovitan – tõepoolest sobib Javier Cercas. Saab oma igapäevasest meelekookonist välja, harjumatusse olemiseruumi, tunduvalt tihedamasse sõnavalda kui põnevikud enamasti viivad. Ja kui sageli mittekuritegelikud eestlased üldse Euroopa läänepoolsesse otsa, katalaanide ja muu ipsaania manu satuvad? Mitte nii väga. Cercas annab võimaluse.

Lugu ja kangelane on ägedad, aga mina rõhutan just seda külluslikku lopsakust, mis kirjelduste ja keelekasutuse kaudu tuleb. Kui tahate oma põnevikuelamuse harjumuspäraselt korrektsest kahemõõtmelisest ruumist uude mõõtmesse viia, siis hakake võimalusest kinni. Maamärgid, kaubamärgid ja meelemärgid (et mitte öelda –mürgid) naksavad lugejast kinni otse esimesel leheküljel ja teatavad kohe, et see ei ole raamat, mida püsti seistes ja spinatit näsides lugeda. Istuge mugavasse tugitooli, varuge aega ja valige juustud.

„Terra Alta“ lubab meile ilusamat tulevikku heade raamatute seltsis. See tulevik tuleb ära teenida. Loomulik viis heasse tulevikku jõudmiseks on inimestega ilusasti käituda ja kui nad tõesti pinda käivad, siis tasakesi ohata ning lugeda head raamatut edasi.

Vaikus Yrsa Sigurdardottir 2023

Island on in. Jumalatest, keisritest ja isamaadest hüljatud paik, mõeldud vaaladele ja vulkaanidele ja demokraatiale. Ja kirjanikele. Kõik Islandi-reisid (eriti need, mida Askur Alas juhatab) müüakse Eestis minutitega välja ning Islandi-teemalised raamatud tõlkuvad/ilmuvad/müüvad nii mis kohiseb. Hull värk.

Olen ise Islandil vaid korra käinud ja üldse mitte tumedal talvel, vaid sumedal sügisel. Saan aru küll, et maa, kus leivad küpsevad kuumade mägede sees ja merest voolab värsket kala otse tulistele pannidele, ei ole meie, tasandikuelukate jaoks päris normaalne. Ent võib meeldida ja näikse meeldivatki. Ihujalaga Islandil käia on muidugi küllaltki kallis lõbu ning eks nad oska kohapeal vaalavarda ja külma õlle eest küsida vaat et sama palju kui Tallinna Raeplatsis. Või enamgi. Aga neil on aus kaup vähemalt. Kui kogu maailma raha parasjagu välja käia ei raatsi, sisenetagu Islandisse krimivike kaudu. Saab hämaram, saab nakatavam.

Yrsa Sigurdardottir tõmbas oma saaga aastate eest käima ning leidis robinal lugejaskonda. Ma neid esimesi Yrsa raamatuid hästi ei mäletagi, ent mida teos edasi, seda enam tunnen, et peab alguse-otsa üle vaatama, siit on kujunemas pikk ja põhjalik lugu. Põnekirjanikud teevad meie aja Balzace ja tõdeõigusi, just nagu ka teleseriaalid. Ühel üksikul romaanil on raske löögile pääseda ajal, mil tapeedirulli mõõtu teoksed ei ole üldse mitte pahemad, vaid pigem paremad. Eks ma seepärast soovitajanäpu Yrsa ja Islandi peale panengi. Kokkuvõttes saab lisaks eskapistlikule lugemisnaudingule ka arutarkust lisaks. Mis ju hea.

Yrsa järeltulijad on tuules tugevalt tulnud. Eesti keeleski on neli-viis autorit olemas hulga teostega ning nad pole kaugeltki kõik islandlased. Mingi maagia ses kivirüngas kesk okeaani on olemas; suvisel kodumaal tasub raamatute kaudu kaugele saarele saada, kui käsitsi jaksu minna ei ole. Kui raamatud loetud, võite avastada, et kohale jõudes on pooled tüübid juba tuttavad ja juttu teha lihtne. Säherduse avangu võimalikkuse pärast soovitan Yrsa raamatuid veel eriti.

Jah, Island on in. Ükskord, kui terve mõte, ükskord on Eesti in. Maailmas, kirjanduses, Eestiski ehk.