Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Pulmasekeldused Stig Dagerman 2023

Kaalusin jupp aega, kas kanda see raamat soovitatavate sekka või mis. Päriselt ju pole otseselt minu maitse järele. Lugesin veel ja leidsin, et soovitama peab, sest paljude teiste meele järgi on ta kindlasti. Ja äkki mõni ei leiagi muidu üles. Ning mida edasi, seda enam loksus tekst paika minugi jaoks. Hoopis ootamatutel põhjustel, ja mitte täienisti – ei saa jätta mainimata ka raamatu lõppu lisatud üliolulist täiendust memuaarse artikli näol, mis kirjutet sisuliselt samal ajal peateosega.

Lühida elukaarega kirjanik, kelle teo(se)d jäid samasse kasinasse teise ilmasõja järgsesse aega, mil alustas ka Astrid Lindgren. Mu meelest aitab Dagerman meie kirjanduspilti, nii üldist kui rootsilist kui põhjamaist täiendada olulise tükikesega. Ta toob kirjanduse välja tumemeelsete klassikute maailmast ja annab kätte puuduvad lülid mõistmaks sealseid teoseid ning seda tõesti alates Lindgrenist kuni tänapäevase rämepõneviku, nordic noir’ini välja. Sõltumata sellest, mäherdune osa naabrite sõnaloomest kellelegi oluline on või olnud on, olulist ja värskendavat tausta pakub Dagerman kindlasti. Võib-olla osutub hoopis autoriks, kelle kaudu tekib mõnel uuel lugejal side Rootsiga, side kirjandusega.

Algupärandi keelt ei mõista hinnata, tõlge laseb end loomulikult ja hea tundega lugeda. Eks suured keeled on meie omast vähem muutunud viimase saja aasta sees – sajanditagust eesti proosat on enamasti kaunis ebamugav tänase pilguga lugeda, olgu Tammsaare või Gailit või Mälk (Vilde kusjuures toimib üllatavalt heaste). Dagerman tera uuem muidugi, ja segab kokku julgema käeba ruraalsust ja pea moderni hullupanekut ja üldse üsna mitut asja. Eks ta seepärast sobibki tarvilikuks killuks kirevas mosaiigis, mis oskaja lugeja peas raamat-raamatult tahes-tahtmata kujuneb. Ega saa iiales valmis. Ei tohigi saada lugeja eluajal, kui me just ei mana vaimusilma ette lugejat, kes ühel päeval lugemise lõpetab. Isegi siis muutub meelepilt seniloetust omatahtsi edasi.

Ja veel. Mulle meeldib kangeste, kuidas kaanepaberi lakale on tõlkija Mattias Mäestu kohta kirjutet, et teda „…iseloomustab nõrkus kompromissitu kirjanduse vastu. Stig Dagermani „Pulmasekeldused“ on tema esimene avaldatud tõlkeraamat.“. Kaunis põhjapanev hinnang esimese raamatu põhjal. Tuleb loota, et see noort tegijat ei hakka kammitsema, vaid annab pigem tuult tiibadesse. Saame näha. Loodetavasti veel pikalt. Jõudu!

Götterdämmerung Manfred Kalmsten 2023

Manfred Kalmsten kui autorinimi on me ulmeorbiidil uidanud jo üle kümne aasta, esmalt ikkagi asjahuviliste jutuveebides ja mujal ringis, mis natuke omaette hoiab ja mida tavalisem kirjaüldsus pikka aega pika hambaga omaks ja päriseks võtta söandas. Nood pelgamise ajad on kirjanikel ehk läbi põetud ning ulme lõppeks võrdväärsena teiste žanrite sekka sujunud. Mõni vaidleb alati vastu, mina vaidlen poolt.

Kalmsteni kõik neli seni ilmunud raamatut jäävad aga alles viimase vähem kui nelja aasta sisse ning autorile on aeglane kirjandusse astumine enne raamatute avaldamisele asumist kahtlemata kasuks tulnud. Ulmekirjanduse aastaauhindu Stalker on tal vöö vahel juba lausa viis – sest ega üksikute juttude avaldamise aeg maha visatud olnud – ning see on kõva tulemus. Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt.

Ent kõhutunne ütleb, et Kalmsten eelistab kaunis veendunult fantaasiamaailma, ulmet kui laia mõistet, aegade ja müütide ja muinaslugudega mängimist, mõnevõrra postmodernistlikku miksimist, loomingulist vabadust sõna paremas mõttes. Võimalust mõelda välja ja kasutada ära juba väljamõeldut, olemasolevat ning –olnut. Antiigis, hämaras saagamaailmas, muinaseestis ja muuvallas himukalt sumbates koob Kalmsten midagi seni veel rabedat, kuid hea õnne korral seniolematut. Üle ei jää muud kui edasi luua.

Ei ma usu, et autor on oma tippvormi jõudnud. Tajun aga pühendumust ning kirglikku minekut, mis lubavad üllatusi veel mõneks ajaks. Jätkugu viitsimist, vaimu ja vaba meelt. Lugemust ja kogemust jo mõnevõrra on, millele toetuda.