Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Ringi keskel Arne Dahl 2024

Ei ole ma ilmselt esimene lugeja, kes massiivse põhjamaise krimivikelaine suhtes jo tükk aega tagasi teatav tõrge tekkis. Arne Dahl on üks meist ja kuna ta on ka kirjanik, on ta teinud mõned õiged järeldused. Tuleb teha toimiv lugu, ei pea minema äärmustesse, tegelased võiksid olla usutavad. Kõik ei pea ülevõlla reljeefseks saama. Kirjuta lihtsalt ja hästi. Või – lihtsalt kirjuta hästi. Dahlil tuleb välja.

Ei saa tuntud autori uue sarja kohta prognoose teha, kuid ootused on mul erksad. Kui ta tumeduse ja supravägivalla ja kvaasipsühhopaatia rägastikesse ei eksi, võib ta rootslaste põnevikuilma visisema kukkunud tuletungalt kõrgel ja põlevana hoida. Siin on kuriteod mõeldavad, lahendajad inimesed nagu meie teiega ja lugeja samastumine teosega kuidagi õige ja loomuldasa tekkiv. Mida heast kirjandusest ju soovikski.

Ei midagi säändset, mis vaimustusest kiljuma paneks, hoopis rahumeelselt kaasa mõmisema. Üllatusi on piisavalt, et mõmin ei raugeks. Hoiab hommikuni üleval küll. Ja paneb kaasa mõtlema. Mis on üks ütlemata hea joon tõsiseltvõetava kommertskirjanduse puhul – see süstib olulisi mõttekäike ka neisse lugejaisse, kes ilmtingimata ise ne peale ei tuleks. Täiesti tark teos tegelikult. Ega muidu ei soovitaks. Ajaviidet saab ka, kes vaid tolle peal väljas.

Prantsuse naudingud. Seiklused noa, kahvli ja korgitseriga Peter Mayle 2024

Ma olin vist esimene, kes Peter Mayle’i kunagi mineva sajandi üheksakümnendate aastate alguses eesti keelde tõlkis. Töötasin toona kohalikus kobrulehes nimega „Liivimaa Kroonika“ ega viitsinud eriti linna pealt kõmu otsimas käia, leiutasin tubasemaid tegevusi. No ja et üks Mayle’i raamat (vist „Expensive habits“, mis hiljem poliitilise korrektsuse käigus sai uue nime „Acquired tastes“) oli Londoni-reisilt näppu jäänud, siis rakendasin end mõningate peatükkide ümberpanemisse. Vaene aeg, kõlbas ajada lehesabajuttudes lihtsale lugejale rikkamate jorsside maailma kirjeldavat kelbast. Seepärast olen Peter Mayle’i teostel püüdnud ikka natuke silma peal hoida. Ja ongi suurelt jaolt südamliku lustiga kirjutet kraam.

Taat  on ammuilma surnud, aga raamatud on alles. „French lessons“, mis väheke vildakalt õppetundidest naudinguteks tõlgitud (sest naudingute kõrval on siin ka kannatusi, lõbutsemise vaeva ja päris õpetlikkust) keskendub inglase nägemusele Prantsusmaa eriomastest toidupidudest. Ühes maa otsas tähistatakse konnakoibi, teisal juuste, kolmandas tigusid… Nimekiri on pikk. Vein on mõistagi alati kohal. Reibas rännak, mõnusad inimesed, kaunid paigad, ootamatud söögid ja joogid – ise ei saaks säherduse käiguga iiales toime. Hea, et on kirjanikke, kes mõned asjad meie eest ära teevad.

Lugu ilmus maakeeles esimest korda jo aastal 2003. Rõõmustab, et äsja uus trükk tuli. Raamatukogust muidugi saaks, aga ehk nii mõnedki tahavad endale? Ju ta ajal jalus on, vaimukas lugemisvara siiski. No ma väga ei usu, et kõik nood raamatu lõpus toodud faksinumbrid enam töötavad. Millal te viimati telefaxi kasutasite? Ei viitsinud asjaomaseid öö- ja söömamaju nettipidi üle vaadata, aga soovitaksin seda teha, kui keegi päriselt kavatseb kohale seiklema minna. Kakskümmend+ aastat on kõrtsumaailmas väga pikk aeg. Mitut veerand sajandit või enam vastu pidanud söögikohta te oma kodupaigas mäletate? Just.