Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Võlukunsti teine pool. Võlurina kasvamise maagia ja meeletus Tom Felton 2024

Mineva nädal märkisin tunnustavalt Potteri-saaga looja uut krimitumevikku. Ja näe, ei lase see teema ühtki serva pidi end unustada. Tom Feltonit tunneb pool maailma eeskätt pahalase Draco Malfoy kujul Potteri-filmidest. Aga see on inimese ja näitleja jaoks üks õnnistus ja häda ühekorraga. Sellest, mis juhtus elu rolli eel, ajal ja järel, raamat räägibki.

Juhtus ju palju ning ütlemata põnevat. Et mölakat mängida, ei pea ise tõbrik olema. Võib krutskeid teha ja hullematki, ent kokkuvõttes näikse Felton algusest (raamatu) otsani ääretult sümpaatne semu. Usun, et mölakstaare, kes mõnikord lõdvalt üsna usutavi lahedaid kujusid etendavad, on kordades rohkem.

Kindlalt tean, et suurem osa elulooraamatuid on paras põhk ja justkui ühe vitsaga löödud. See ei ole. Felton räägib palju pisikesi lugusid, ei ole enesekeskne, huumordab ka kurvad kohad kerge muigega üle. Ei põlga ära kurvemaid elukohti ning jagab lahke käega teravmeelset heahinnangut inimestele, kellega koos senine elu elatud sai. Lõpupoole läheb lugu nukramaks, ja mõnes mõttes on see jagu eriti tarvilik lugemine. Ei mingit virinat, kirjutatakse murepaigad üles ja näidatakse, kuidas neist välja tulla saab. Usun, et siit leiavad paljud abi ja tuge. Need, kes arvavad, et niigi hakkama saavad, mõistavad mõnd asja lugenud peast ikka-jälle etemini.

Ja nagu Tomi vanaisa päris raamatu lõpus käsikirja kohta ütles – see on alles esimene peatükk. Nii ongi. Olen kindel, et me kuuleme Feltonist veel. Olgu näitlejana või mõne muu eluala ägendajana.

Surmav mäng Michael Caine 2024

Painajalik rännak Ulf Kvensler 2024

Mul on põnevikest natuke kõrini. Liiga palju on sihukesi suts üle keskmise asjakesi, mis lahutavad meele suurepäraselt ära, kuid kokku panna seda eriti ei aita. Elu on niikuinii meelelahutust täis, aja seda sääseparve kuuserootsuga laiali muudkui, kuniks jaksu.

Samas parem osa on päris hea ja väärib soovitamist. Võiks ju arvata, et Michael Caine (rõõmsasti üle üheksakümne aasta noor) teeb ja müüb lihtsalt seepärast, et teda teavad enamvähem kõik elusolevad inimesed, kes elus mõnd filmi vaadanud. Seda muidugi ka. Põneviku on ta ikkagi loonud täitsa ausa ning ei ma mõista kosta, kas sadade filmirollide pealt, sest spioone ja hüvalasi ja kurilasi ja noorkaklejaid ja vanatarkureid on ta mänginud tublisti. Või mingi teise, mõistetavatel põhjustel avalikkuse eest varjule jäetud kogemuse pealt. Klassikaline britilik lugu kulgeb kütkestavalt ning mõistagi saab päästetud ka maailm.

Harry Potteri juurde tagasi tulles meenus, et Michael Caine ütles kunagi, et ta on vist ainuke suuremat sorti briti näitleja, kellele nendesse filmidesse rolli ei pakutud…

Ulf Kvensler seevastu pole vanameister, vaid täiesti debütant (olgu, kirjanikuna on ka Caine sisuliselt debütant). Ja loo pingestamist ning nõtkutamist aegade ja inimeste vahel Kvensler vaieldamatult mõistab. Oskus oma tegelaste nii palju järjestikusi lolle otsusi kütkestavaks jadaks kirjutada väärib austust. Iiales ei usuks, et inimesed sedavõrd ohmud saavad olla. Tõsi küll, tegemist on juristidega päriselus. See muudab mängu.

Igaüks, kelle peakest on läbinud mõte metsikusse (ikka päriselt metsikusse) loodusesse matklema minna, võiks korraks hinge tõmmata ja „Painajaliku rännaku“ läbi lugeda. Loodus on siin imeliselt kirja pandud, puudub igasugune tahtmine seda ihunäpu või –varbaga katsuma minna. Inimesed suudavad üksteisele situkat keerata igal pool, olgu või soojas vannis või pehme teki all. Aga kukkuda seda keset kurat-teab-mida tegema… Brrr, mul on siiamaani külm.

Omapärane on, et tavapärane lõpplahendus justkui puudub. Ja see jätab selle jahedusliku jutumaagia kuidagi kestma. Mis on uudne ja nõuab autoril silma peal hoidmist. Kirjutab ju imeliselt. Kuigi jubedat lugu.