Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Maailmalõpp. Mineviku suurõnnetused ja mõni õppetund tulevikuks Niall Ferguson 2024

Maailma lõpp on alles algus: globaliseerumise kokkukukkumise kaardistamine Peter Zeihan 2024

Niall Ferguson on kirjutanud hea hulga vägagi huvitavaid raamatuid lähiajaloo ja lühimajanduse vallast, meeldivalt mitmed neist on maakeeldegi ümber pandud. „Maailmalõpp“ annab mõnusasti jalakesega istmikku noile, kes vandenõuteooriaid armastavad. Mõistagi ei saa me siit lõplikku tõde, sest selle otsimine käib viimse hingetõmbeni, ent natuke lähemale praeguse ajahetke parimale teadmisele loovime küll. Pisut omas peas polemiseerida pole paha mõte, pigem arukas – ent lugema peaks seda raamatut küll.

Kui igasugused seni juhtunud koledad asjad natukenegi huvi pakuvad. Ega siit retsepti ei saa, et kuidas sõda või kosmilist kokkupõrget või mõrtsukviiruse rünnakut ära hoida. Saab rahulikku teavet tollest, mismoodi ja kusmoodi sarnased jamad inimkonda seni tabanud on. Ja et Ferguson läheneb oma teemadele põhjalikult, siis isegi kui me mäletame tost juba midagi, annab ta kapa ja kamaluga lisa. Mis on paganama äge. Katk või terromehikesed või hull diktaator – kõigi ne asjade taustast ja võimalikest arenemiseviisidest teada siit saab. Ferguson ütles umbes nõnda, et maailmalõppe on seni olnud täpselt null, aga vähemalt sadat neist on väga täpselt ja kindlalt ette ennustet.

Peter Zeihan ja ta „Maailma lõpp on alles algus“ sobib siia kõrvale hästi. Terake hoogsam ja meelevaldsem, paneb kohati rohkem vastu vaidlema ja järelikult ka järele mõtlema. Mis ongi hea raamatu ülesanne. Niigi teame, et kogu aeg on mingi jama. Aga üks uus vaade sellele jamale ja ses kammis kätkevatele võimalustele väärib tutvumist. Fergusoni ja Zeihani kõrvuti lugemine on nagu gin and tonic – mõlemad on eraldi suurepärased, ent segatuna annavad iselaadse toime. Oma sidruniviil valige ise, ma teda täna ei soovita.

See võluv mees C. K. McDonnell 2022

Armastus kisub meid lõhki C. K. McDonnell 2024

McDonnelli ultrajabur sari on eesti keeles juba kolmanda raamatuni jõudnud ning see näitab, et lugejaid ikka terake on. Positiivne! Ma ei tea, kellele täpselt need lood loodud on, ent õiges tujus olles on nad mulle kindlasti. Täiesti opakas maailm, osalt ülirealistlik, teisalt hullupööra segapäine. Nagu muinasjutt täiskasvanutele, kes vist ei ole veel päris täis kasvanud. Või vähemalt mõistavad endi ning end ümbritseva üle kergelt muheleda.

Üleloomulike elajate maailmaga pole mul kahjuks või õnneks tõsisemi kokkupuuteid olnud, ajakirjanduse ja närusevõitu argieluga see-eest küll. Usun, et McDonnelli kvaasimuinakad raputavad tuimast päevast välja nii mõnegi, kes muidu vahest tuksuks tasakesi oma leebes või rämedas mullis ja ootaks veidrat vaheldust. Vaat just vaheldust ja ilmakeerdu on siia kõvas koguses kokku kirjutet. Ergastage elu!

Kunagi ilmus Eestis päris palju väga kentsakaid ajalehti, mis avaldasid – teinekord vaimukat – täielikku kelbast. Tänaseks on toda masti kräpp kuhugi ilmavõrku kolinud, aga asi võrgus on üks kadunud asi, seda bussijaama putkast reederahulduseks ei osta. Pealegi tuleb magusat möga niikuinii igalt poolt. Aga vampiire ei tule! Kuriloom ei kraabi akna taga! Kuni ta kord kraabib…

Üldse mitte iga päev ei taha ma McDonnelli sorti sõnanguga suhestuda. Ent õigel hetkel pakub ta samalaadse esmakordse naeruvallanduse ja rõõmutunde nagu Andrus Kivirähk või Mart Juur või Ilmar Trull oma noores põlves – lihtsalt ei osanud lugejana toherdust nätakat oodata. Mulle väga meeldib, aga saan siivsasti aru noist, kellele ei istu mitte üks törtz. Lugege uuesti.