Tagasi Tõnismäele!
Valmistume avamiseks 2027
RaRa Solarise saatkond
E–L 10–19, P suletud
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Noh, need on nüüd Dream Harbori sarja esimesed lood. Ja head nemad tehtud. Kui tahate mahedat eskapismi ja igapäeva turuluru seest end välja lugeda, siis palun väga, siin see on. Mina küll vahel tahan ja lausa vajan; minna sisse raamatusse, mis viib mu eemale vastutusest, vaesusest, vanadusest, väsimusest, vältimatusest. Loob illusiooni vabadusest. Saab korraks elada mingit teistsugustelu. Puhkehetk.
Mitte et see teistsugune elu siinsest hallist ja nõgeserohkest oluliselt etem oleks. Igal pool on mingi jama ja alati on mingi kamm. Noid jamu ja kamme on kuidagi turvalisem manustada kaudu raamatute. Loota, et nad iseoma ukselävele veel ei jõua.
Samas kõrvitsad ja kaneelisaiakesed on asjakesed, mille ümber talitades võib luua pühabahommikust illusiooni, et meie maja veel ei põle, ainult naabri oma ehk. Kui suurt pilti vaadata. Seni, kuni on kõik ok ja sööme pannkooke edasi ja suvise nädalavahetuse mõttetuks mõnususeks lugegem lahedaid lehekülgi leebel lobinal.
Tegelikult soe, südamlik ja teramiisuliselt romantiline põnelugu. Naistekad meestele – mehed, kobige raamatukokku! Või – poodi.
Loe või ise. Oleks lapselapsi, kukuks kohe seda kama neile ette lugema. Aga maru vahva on, kuidas maailma asjad ära klaaritakse ja ilmaelu ühtäkki selgemaks saab. Ka minusugusele vanainimesele. Mingite värkide uuesti mõistmine lisab nooruslikkust ja elujõudu. Sestap soovitan jõuliselt nii lühikestele inimestele kui nende (vana)vanemaile, sest tuuma ja tuld siin jagub ja me keegi pole veel peast puhta pehkinud. On asi, mille üle ise mõtelda ja millest koos noortega loominguliselt edasi arutella. Tüüpide teaduse manu kiskumine on maailma suurele arhitektile meelepärane tegu. See raamat on ses suhtes väga äge – ma ilmselt kingin ta õetütrele ära, aga enne loen lõbuga läbi. See on kvaliteedimärk.