Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Kaheksas elu (Brilkale) I Nino Haratischwili 2023

Kaheksas elu (Brilkale) II Nino Haratischwili 2024

Enamasti tabavad mind kerged värinad ja muud ohumärgid, kui avan raamatu ning jutt läeb lahti õdedest, tädidest, tütardest ja kellest iganes suguvõsalikest. On oht, et kisub kamaraks ja järgneb pikem personaalne sisekaemus. „Kaheksanda elu“ proloogi lugedes olid värinad ja värk päris lähedal; kartsin, et sinnapaika too lugu must jääb. Kui hea on eksida! Kolossaalselt.

Niipea, kui päris asi avaneb, moondub teos ahneks kirjanduslikuks švammiks, mis imeb endasse ja enam lahti ei lase. Kahtlustan, et see võib olla üks parematest pärisromaanidest, mida üldse kunagi lugenud olen. Gruusiale tõi ta mu kindlasti palju lähemale kui lapsepõlves loetud eeposed ja muinaslood, suuremast peast saadud põgusad kohapealsed kogemused ning hektiline, et mitte öelda olematu kokkupuude sealtkandi uuema kirjandusega. Sümptomaatiline me segaseis aegades, et grusiinlannast autor elab oma kirjanikuelu Saksamaal ning on mitmeski mõttes hoopis saksa kirjanik. Aga va Gruusia süstib ta lugeja sisse sõltuvust tekitavate sutsude kaupa. Või hoopis kuuma šokolaadijooki pakkudes. Jah, sel joogil on sama kandev roll kui värvikail ja värvituil tegelaskujudel. Pärast „Kaheksanda elu“ läbimist ei ole võimalik isegi harilikku kakaod juua ilma, et mõte hetkeks Gruusia poole pöörduks.

See läbimine ei ole mingi üheöösuhe. Kahe köite peale ei tulegi kokku palju rohkem kui leheküljekest tuhat kakssada, ent see on ka tihe tiivustav tekst, mis mahutab sajandi. Pluss hulga elusid ja surmi. Olen hetkel muidugi vaimustuses ja meelsasti panegüüritseksin volilt, ent põhjamaine skeptik mu sees (otse seal moraali ja tähistaeva ja külma õlle kõrval) hoiatab: igaühele ei pruugi istuda. Mõnele on liiga kange kraam (šokolaadijook!), teisele liiga laiatarbekama. Kõik ei saagi kõige ega kõigiga isiklikul tasandil suhestuda. Mõnel teisel tasandil saavad väga hästi. Hakatagu otsast pihta ja kaedagu perra, kas ja kuidas toimib või jaa. Võimalusi on palju, valik on teie.

See ei ole harilik hatšapuri, see on täieline pidusöök, kus road ei lõpe ning vaimline veinisarv püsib pidevalt pilgeni.

Kadrioru aednik Imbi Paju 2024

Suuri lugusid saab vesta ka väiksemas vormis ja väiksematele lugejatele/kuulajatele. Õigupoolest tuleb neid pajatada igal võimalikul kombel, et nad igasuguse mõistja ja mõtlejani jõuaksid. Imbi Paju „Kadrioru aednik“ on üks viimase aja vahvamaid lasteraamatuid. Ilma määndsegi poliitikata on lähiajalugu lapsepäraseks tehtud läbi lillede – sõna otseses mõttes. Läbi lillede ja mesilaste ja looduse. Kõva pehme sõna!

Kadrioru esimene aednik on mõistagi president Päts. Mees, kes vähemasti Ivan Orava mälestuste kaudu peaks igale kirjaoskajale eestikeelsele teretuttav ja sümpaatne olema. Raamat pole siiski sugugi Pätsi-keskne. Ei mingit heroiseerimist, hoopis uus mahe aianduslik lähenemisviis. Ja see toimib. Kaudu taimede, kaudu edendamise ja kasvatamise ja looduse jätkuvuse saab selgeks jutustada hoopis teised taustad. Üllatav ja rõõmustav.

Ka järgmistele, nii-öelda meie aja presidentidele pühendet leheküljed teevad head meelt, kuna autor on osanud ne kõigi tuhandeist tegemisist välja sõõlata looduse ja aedlusega seonduva – näeme, et jätkunud on seda igaühel. Ja vaid üht presidenditöö kildu valgustades annab ta ilusa pildi paljust muust, mis kohe silma ei paista.

Ääretult sõbralik ja hariv lugemine. Hakka või ise lapseks! Ega see laps meis tegelikult ju kuhugi ära ei kao, kui ise teda kaotama ei kipu. Niisuguste raamatute najal üles kasvamine võiks olla küll üks meeleolukas minek. Silmad raamatuisse, näpud mulda!

Ning võetagu ette ka üks mõnus jalutuskäik nii Kadrioru parki kui esipresidendi omaaegseisse valdustesse tänases Tallinna Botaanikaaias. Näeb palju põnevat ning iga teise põõsa taga luusib tasakesi Päts ise. Päriselt ka!