Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Heade mõrvade linn. Kolm kriminaallugu Tartust Indrek Hargla 2023

Ogar värk. Jaburalt naljakas. Täiesti kõlbmatu ühtegi teise keelde või kultuuriruumi tõlkimiseks. Ei tasu üritadagi. Kogu struktuur tuleks sihtmaa kontekstile ümber ehitada. Just nagu Ivan Orava mälestuste tõlkimine mõnne muuhhu maahha eeldaks kogu tolle riigi lähiajaloo täpset tunnetust ja sisuliselt kõige hea ja halva ümberkirjutust. Frantsiis lühidalt.

Hargla alustab oma kirjastuse loodetavasti kauakestvat krimisarja lugudega, mis tögavad tartlaslikke intriige, ent pakuvad samas miks-ka-mitte tüüpi vaatenurki kultuuripõhisesse alternatiivtulevikku. Mulle sellises maailmas peaaegu meeldiks elada. Muuseumide eriteenistustest sujuvalt mööda loovides 😊

Mänguasjamuuseumi, Lõunakeskuse, Ülikooli, Kirjandusmuuseumi, ERMi ja paljude muude institutsioonide üliasjalikud agentuurid on omavahel sõbralikul vaenujalal, üldjuhul asjalood mõrvadeni ei lähe, ent kui lõpuks lähevad, on kuri karjas ja võrgustik ergastub. Ääretult lõbus lugemine, täiuslikult tohmakas kvaasitulevik. Üks võimalikest. Hargla on vahel morbiidne või lausa tumekuri tundunud, ent nois juttudes on hea värlanks ja tasakaal saavutet, ses teoses jagub nii Frenchi ja Koulu sooja huumorit kui klassikalist vanakooli  kriminulli. Võib-olla nii vanakoolikat ei olegi uuemas eestikeelses algupärases põnejutus ette tulnud. Hargla on alati mõnes mõttes konservatiiv, ent siin on ta kirjanduslikus võtmes sõbralik konservatiiv. Nauditav ja turvaline, õdukrimi piiril põrknev. Ja hea kirjaniku tööriistakast on kasutusel. Minu loo(me)meel sai siit nautimust täiega.

Midagi pole öelda, see mees lihtsalt oskab kirjutada, niimoodi loomulikult. Selliseid ei ole palju! Ja eks Tartu-suguseid linnu on samuti maailmas täpselt üks. Võtke või jätke. Olen teinud mõlemat ja kui tahan, teen veel.

Kodumaad. Euroopa ajalugu isiklikust vaatevinklist Timothy Garton Ash 2023

Eks maid ja ilmu saa ju ka muudpidi silmata ja sõlmida, ei üksnes ametlikku ja kinnitet pidi – kui seesinast pidisust tänabal üldse on. Ei minust ütlejat, kas Timothy Garton Ash on rohkem ajaloolane või kirjanik või ajakirjanik või poliitnõunik või hall kardinal või kes koll veel. Ju ta on natuke kõike. Ja piisavalt tegus, et olla mitmekümne aasta jooksul Euroopas käärinud muutustele niipaljukest lähedal viibinud, et neid ühekorraga nii vaadelda ja mõjutada.

Tõsiasi on, et tulevikuga toime tulemiseks tasub minevikust teada. Mu õppinud sõbrad teavad, et tähtsate onude sõjaretkede kronoloogiad ei ole just maailma parim aja ja ta lugude edastamise vorm. Timothy räägib oma ajast ja oma elust ja oma Euroopast. Ja kõigest, mis nois seoseis haakuma kipub. Hea ladus jutt, palju turvalist taustateavet, aga veel enam väärtuslist kraami, mida ilma selle konkreetse autori selle konkreetse teoseta ilmselt ei ammutanuks.

Lugemisvõimelised inimesed mäletavad suurt osa ses raamatus käsitletud ajast ja omavad ilmselgelt ka täiesti isiklikke arvamusi. Mind ei huvita liiga palju, kas tädi Maali kardinad olid kolmkümmend aastat tagasi pigem roosad või pigem beežikat karva. Ei seegi, kas Helmut Kohli kehakaal oli 120 või 140 kilokest. Taju ja taust ja kordumatud kogemused lähevad korda. Aeg on läinud, lugu jääb alles. Nõnda sünnib ajalugu.

Isiklik, inimlik, kõnetav raamat. Jah, nagu heas tekstis ikka, on kohti, millest tahaks naksahtada ja vaielungi üles võtta, ent valdava enamuse vaielunge võib ju tulemuslikult iseoma pea sees maha pidada. Iga jora pole tarvis ilmarahwale imetlemiseks tarida.

Ash annab just parasjagu igati arukat jora. See võiks meiede meelepildiga kokku kõlksuda küll. Maailma suur mosaiik muutub mitmekirevamaks. Sammuke targema tuleviku suunas ikka.