Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Apteeker Melchior ja nõiutud kabel Indrek Hargla 2025

Indrek Hargla on korduvalt kõnelnud, et ta oma esimesi Melchiori-lugusid praeguse pilguga pigem katsetusteks peab ja et õige hoog ja kvaliteet saabusid alles umbes neljanda raamatu kandis. Ma päris nõus olla ei saa, liigagi selgesti on meeles, kuidas jo esimene Melchior poole hommikuni üleval hoidis ja pani mõtlema, et nii head põnevikku vist ei olegi eesti autori sulest tulnud. On tõsi, et sari on pidevas muutumises, kohati tumedamaks, siis mõtisklevamaks. Igal jaol on oma nägu ja mõte sees. Olen kohanud nii tulihingelisi austajaid, kui inimese, kelle jätavad külmaks nii ajastu, kirjutamisviis kui kuritöölood üleüldse. Melchiore (isa, poega ja raamatuid) näikse jätkuvalt, aga ette ennustama ei taha ka hakata.

„Apteeker Melchior ja nõiutud kabel“ läheb kiiresti käima ja kulgeb siis mõnd aega üpris mõtlikul sammul. Seda ka sõna otseses mõttes, sest ringi liigutakse päris palju ning kaugeltki mitte vaid Tallinnas. Üsna ilusti jõuab kohale kuuesaja aasta taguse maailma olemuslik teistsugusus alates vahemaade läbimisest ja lõpetades hulga pisiasjadega nii linna- kui maaelus. Tänapäeval autoga piirkiirust ületamata veidi enam kui pool tundi võttev teekond nõudis tol ajal kaks päeva ja palju hobusemoona. Kirjad kulgesid päevi, nädalaid, kuid ja võisid üldse mitte kohale jõuda. Ometi osati ka sel ajal päris palju kirjutada, kuni paavstini välja, ja kellegi peale oli kaevata ikka. Kui suuremat välisvaenlast parasjagu silmapiiril polnud, sai omavahel vaenus üles võetud. Tallinna laevad Haapsalut piiramas kõlab jaburalt, kuid nii ta oli. Palju muudki saab teada või tuleb meelde eriti just noist tänases mõistes täiesti kohalike tülide asjus. Olime ja oleme osa maailmast, kus asjad käivad just täpselt nõnda, nagu nad parasjagu käivad. Ühte üleeilsesse maailma enese sisselugemiseks on Melchiori-lood nauditav kirjavara.

Odüsseia Stephen Fry 2025

Usutavasti on Stephen Fry kreeka mütoloogia ümberkirjutused tänaseks kogunud rohkem lugejaid kui Homeros läbi aegade. Eks inimesi ole maailmas rohkem ka. Aga Fry on tõepoolest vaimukas, asjatundlik ja mõnus lugeda. Vahel harva ta iseäralik moodsate allusioonidega pikitud huumor tekitab ehk teatavat ebalust, kuid see on pisiasi. Inimkultuuri alustalasid tasub tunda ja Fry raamatud (varem ilmunud ka „Kreeka müüdid“, „Kreeka kangelased“ ja „Trooja“) laovad tarviliku alusmüüri paika. Kel huvi, saab ju põhjalikumalt edasi lugeda ning alati on mõned vähesed jõudnud ka algtekstide uurimiseni. Õigupoolest nii vanast ajast päris algtekste polegi, sest enne esimeste säilinute kirjapanemist levisid lood pidevalt muutudes sajandeid suulisel kujul. Praeguse aja inimene, kel lihtsaim telefoninumber meeles ei seisa, sest pole lihtsalt vaja, saab ju kõnefoni sisse salvestada, ei kujuta hästi ettegi, et kunagi oli tegelasi, kel terved eeposed peas püsisid ja kes neid ka hoolsasti ette kandsid. Ja kui miskit läks meelest ära, võis juurde leiutada ja asja uuel kujul uuele etendajale edasi anda. Ei mingeid autoriõigusi, tarvis vaid mälu ja loomingulisust. Nii et mingem juurte juurde ja nautigem lugusid, mis on meiega käinud aastatuhandeid ega ilmuta väsimise märke. Nad ongi igas ajas uuesti üle ja ümber jutustamiseks loodud.