RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Olen apteeker Melchiori vana kirjasõber. Romaanisarja viimasi raamatuid siiski pigem tunnustasin, ent ei armastanud. Mingi veider tumedus oli manu hiilinud. „Apokrüüfides“ on Melchior kuidagi raamist välja ja vabaks pääsenud, siin on vana hea hingus tagasi. Eks ta ole, inimhing on nagu uksehing – kui krigiseb, tuleb õlitada. Üle hulga aja oli see hea tunne, et no ei saa magama minna, tuleb edasi lugeda. Mis on vast suurim kiitus ühele raamatule üleüldse.
Või kahele.
Sest ka „Trimmerdaja surm“ on olulik tähis me sõnamaal. Näidendeid ilmub üldse raamatu kujul maru vähe ja sellisi vanu häid, George Bernard Shaw laadis klassikalisi sõnapõhisi tükke eriti. Jube hea on lugeda, kui autor on osa lavastajatööd juba ära teinud. Minu kui lugeja pea teeb niikuinii. Ja olen rõõmus. Lisaks on need tõepoolest loetavad näidendid – lähed sisse ega saa enam välja enne lõppu. Kunas lugesin näidendit, mis on tervik jo enne lavale kobimist, mis pole vaid sõnaline üksus etenduskunsti aktiviteedist? Respekt.
Jah, ei tahaks, et „Kriminaalne raamatukogu“ nüüd sarjana puhtalt Indreku egotripiks kujuneks, loodetavasti on tal veel autoreid salves. Siiski – ka praegusel kujul tõhus tulistamine – võib-olla puusalt, võib-olla sihtimata, pea-asi, et mitte laadimata. Moameeste võit!
Edasi on äge väljaanne kirjutaja mõttes, sest ta ei küta kaela karmi piiri, võid oma sisemise zajoobi ära öelda vaksapikkuse või süllapikkuse tekstiga, kortli või toobiga, kuidagi kuhugi ta mahub, kui hea on. Jama nad ei avalda.
Raamatutesse mahuvad muidugi veidi ühtmoodsamad tekstid, raamatuid ei ilmu kollases sarjas – kollane kirjandus on uut mõõdet saamas – liiga sageli, ent mis tuleb, on väärt soovitamist. Valner Valme valimik on värskeim ning viib lugeja erispidiseile äksiteile kultuurivalla praksakaimais tihnikuis. Minu ja Valneri kogemused kaunite kunstide maailmas ei lange just sageli kokku, ent seda valgustavam on lugeda sootuks teisi radu käiva inimese imehästi sõnastet seiklusi nii muusika, visuaalkunstide kui enamvähem kõige muu alalt. Ilma Valme jutte lugemata oleksin vaimselt palju vaesem. Hea, et nad on kaante vahele saanud, siin oli hulk uut kraami, mis seni lokaatori alt läbi lennanud, Särav kultuuriajakirjandus. Tööd, mis väärivad vaidlemist ja arutelu, tagavad endale tuleviku.
Sama võib öelda sama sarja (vist) üle-eelmise raamatu, Tõnu Õnnepalu „Udu“ kohta. Õnnepalu on udust omaette kunstivormi loonud, ta viib ajuti filosomnilisse, hüpnomorfilisse sõnauttu nii kaugele kaasa, et selgushetked lajatavad kuidagi ekstra teravalt. Oskab olla samaaegselt kõige uimastavam ja ergastavam kirjanik. Üks üpriski isevärki vaimulaad. „Edasile“ omaselt on asjade loomiseks aega antud ning autor on kasutanud võimalusi ja vabadusi, saanud oma lüroesseistlikku külge rahumeeli vallale lasta.
Juba sissejuhatuses nimega „Udu udus“ kirjutab Õnnepalu: „Üks asi vaid oleks nagu selgemaks saanud: tavaline, harilik, igapäevane elu on midagi päris head. Võib-olla üldse kõige parem asi maailmas.“
Või, nagu ütles J.R.R. Tolkieni sule läbi Thorin Tammiskilp oma surivoodil: „…Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.“
Jääb üle vaid klassikutega nõustuda.