Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Nagu nuga haavas Anthony Horowitz 2025

See ainus ja õige Jørn Lier Horst 2025

Hullu jõudlusega kirjutaja Anthony Horowitzi krimivikud jõuavad me lugemislauale jõudsamini, kui lugeda jaksab. Autor kirjutas iseennast oma lugudesse sisse ning sellest suhtumisest on tulnud juba „Sõna on mõrv“, „Lause on surm“, „Roimarlik rida“. Nüüd siis, neljandana, „Nagu nuga haavas“. Raamatuist endist paistab, et ühtsama ridarada pealkirjus ajada ei saanud, ent lugejale ju kukimuki. Kirjaniku isikline osavõtmine teostes toimuvast on üpris harukordne nähtus, aga mulle meeldib. Mis siis, et ta ise muudkui viriseb sellesama osalemise üle. Kõik virisevad muudkui kõige üle. Horowitz toodab mitut masti värki kvaliteetselt ja teda on rõõm lugeda. Mitte liiga pikalt järjest, kuid siis jälle. Hea luule ja hea põneliteratuuriga on sama kolb – saad end kähku segaseks lugeda, kuid võid ka kuid nautida, kui mõistad jageldada. Ei ole vaja kõiki pudeleid keldrist kohe välja tuua ega ära juua. Ikka hiljukesi. Kusjuures põnevikke ja luuleraamatuid võib mõne aasta pärast uuesti riiulist välja võtta – mäletad, et oli hea, aga mis ja kuidas just?… Mingi Dostojevski puhul ei teki tahtmist uuesti riiulile ligineda. „Vennad Karamazovid“? Lugege end ise, aitäh. Uus Horowitz, Lilli Luuk, Urmas Vadi – jah, palun.

Horsti nimega purke ja pudeleid tuuakse kirjanduslikust keedusekeldrist välja kaunis suvalises järjekorras. Ega ta ainuke ole, kelle kirjatükid on justnagu meeldima hakanud ja siis, kui uuemad õue ilmarahvale vaatamiseks ilmutet, minnakse sahvrisse vanemate järele. Horsti Wistingu-lood on teletuge saanud ja päriselt väärt trükivalguse nägemist. Mina üksiti soovitan. Nautige jutuvada ja põhjamaist vaibi.

Kodanik Kekkonen. Suur projekt G. F. Sander 2025

Tuleviku araablane. 2, Lapsepõlv Lähis-Idas, 1984–1985 Riad Sattouf 2025

Mina veel napilt mäletan soomlaste president Kekkoneni. Mu lastele tuleb juba kõike seletada. Lastelastele… no neid veel ei ole. Ja üldse on soome sillaga uuemal ajal kehvasti. Peaks paremini olema. Tuleks ehitada ka Läti ja Rootsi silda. Vaimlises mõttes. Kui vaid lähinaabritest rääkida. Iga gümnasiast võiks edevama üldhariduse käigus saada esmase ettekujutuse iga naabri keelest vähemalt ühe semestri/trimestri mahus. Kaua ma kannatan lätlaste naeru, et rohkem kui „saldejums“, „saspraudes“ ja „zvirbulis“ ei oska ükski põhjanaaber öelda?

Soomlaste maailma edasi või tagasi sisse minemiseks on Kekkose raamat hea. Korraga poliitilik ja inimlik. Näeb just kodanikku, kes müttas rämedas ajas, pidi rõveda venenaabri kõrval rahva ja riigi ellu jätma ning sai kuni saab sarjata igast seitsmendast küljest. Vahel teenitult, enamasti teenimatult. Lugegem huviga ning andkem au ühele vähestest muuilma riigimeestest, kes oskas eesti keelt vabalt.

Maailma asju võib vaadata ka kaudu piltide. Tostap tuletan meelde, et kel jo olemas „Tuleviku araablase“ esimene osa, peaksivad vut-vut uue järale vudima. Mõnikord räägivad pilt ja sõna koos kui mõni kahtlemata kvaliteetne kortsuskulmuline ajaleheartikkel. Johan Laidoner osales tublisti tolles araabse maailma tänaseni kestvas pahupidi pööramises; me võiksime vähemasti aru saada, mis, mida ja miks toona tehti, määndseteks tükkideks lagunes Ottomani impeerium ning kas ja kuidas sest jamast üldse välja tulla saab. Riad Sattouf annab ühe võimaliku vaate, mis ei pruugi avada silmi, ent on vaieldamatult üldhariv. Ja teinekord töötavadki graafilised kirjandusteosed nö tavaromaanidest paremini. Sõnum otse veeni. Luristatagu vaid. Ja ärdagu võetagu Lähis-Ida konflikti teemal põhjapanevaid seisukohti ebapiisava informatsiooni põhjal!