RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Tükk aega ei ole näppu sattunud kokaraamatut, mida tahaks mõnusasti mõnevõrra mõõdutundetult kiita. Tänapäeval ei ole ju kokaraamaturiiulisse väga sageli asja – kui midagi konkreetset tarvis teada, leiab ilmavõrgust käbedamalt. Aga seda raamatut on päriselt kaa vaja, on vaja ka mulle, sihtrühmast kõnelemata.
Esiteks on ta mõeldud inimestele, kes alles alustavad oma teekonda köögis. Ja võivad veebis sattuda kurat teab mille otsa, otsustada nässuläinud roa juures, et ju siis kokkamine pole päris mulle. On küll. Köök on kõigile lahti. Ja siit saab ausad konkreetsed juhised, mida järgides ei pea lolliks minema ega end ribadeks maksma. Ma sain esimest korda elus muna keedetud nõnda, nagu tahtsin. Muidu keetsin ja vaatasin, kas ja mis tuleb ja mida sellega siis peale hakata. Siin õpetus toimib.
Teiseks oli juba kirjas tegelikult – ka kogenumatel kodukokkadel leidub siit paljugi kõrva taha panna. Maailm on loomulikke sööginõkse täis ning ses raamatus on paljud neist kokku saanud. Täna olid munad ära söödud, võtsin ühe järgmise roa ning taas tuli välja suurepäraline. Ma arvan, et „Kuidas keeta muna“ siirdub otsejoones kodumaiste kokaraamatute klassikariiulile. Ja noid kodumaiseid (muumaistest kõnelemata) olen lugenud pluss tarvitanud oi kui palju, tean, millest räägin. Ei räägi minuga siin sugugi iga retsept, ent ega peagi, peaasi, et munast kanani on kõik olemas, pole tähtis, kumb enne oli. Või oli see hoopis porgand. Elementaarne, kulla Watson!
Puljongiteost ja kanast on siin juttu küll, ent pakun, et raamat vajaks jätku ja miks mitte nime all „Kuidas keeta kana. Elluastunu kokaraamat“. Sest kana keetmise teemal jätkuks juttu pikemaks! Pluss kõik muu uus. Kui siinne kenasti käppa saadud on. Toetuda lihtsale heale!
Kui võtta põnevikke soovitada, siis kulinaarse avanguga haakub ilmselgelt kõige paremini Martin Walker ja tema prantsusmaised politseinik Bruno lood. Noid raamatuid on eesti keelde juba pea kümmekond jõudnud, kuuldavasti olla tulekul ka kuritöine kokaraamat. Ja tubli seitse on veel tõlkimata, nii et Bruno ja köökimise ja tõsihea südaeuroopaliku põneviku austajatel on põhjust edasi elada küll. Kuigi natuke on siin mõnusa eluga tagasi tõmmatud ja tumedamat poolt sisse toodud, on kogu võlu alles. Natuke valu on lisaks tulnud. Ajapikku ka ajalugu ja inimsuhtlust. Ja seda ei saa heale kirjandusele kuidagi pahaks panna. Inglane ikka Prantsusmaad eestlasele tuttavaks teha oskab, ei lähe ülevoolavaks, just põhjamaisele rahvakillule paras lõunamaisemat vahendama. Üks armsamaid põnesarju üldse, kohe hea meel, et vahepeal mõni nägemata jäi, sai mitu tükki järjest lugeda. Ja õiges järjekorras. Kes Walkeriga veel tuttav pole, alustagu algusest. Mida poes pole, on raamatukogus.
Jørn Lier Horstilt on aga suhteliselt hiljuti eesti keeles ilmunud üks algupäraselt väga värske ning üks kahekümne aasta tagune romaan. Ju on mitmedki William Wistingu telelainelt üles leidnud, paljudki Horsti seniseid üksi või koostöös tehtud põnevikke lugenud. Tõhus Norra värk ilma enamikku põhjamaiseid kolelugusid painavate ülepingutusteta. Ma täitsa usun neid jutte. Ja üha enam armastan seda, et lugu looks, aga kui raamat annab mulle inimlikul tasandil oma maa ja rahva kohta midagi tunda, siis see ongi äge. Kirjaniku asi on õige nõel lugeja õigesse soonde susata. Ja William Wisting on algusest saadik enam-vähem valmis olnud – ta küll vananeb, aga ta ei pruugi surra. Ega kirjandus peagi täpselt nagu päris elu olema. Sestap hea kaeda pika vahega loodud lugusid.
Nojah. Ma muidugi ei taha, et teised superkangelased Jack Reacheri peale kadedaks läheksid ja mind unenägudes kummitama tuleksid, kuid möödaminnes mainin, et Lee Childi „Kesköine järjekord“ on täiesti saadaval. Kes Reacherit teab, sellele pole pikemat juttu vaja ja kes ei tea, mingu ja saagu tuttavaks. Reacher on väga sõbralik mees. Enamasti.
