Vaata lahtiolekuaegu
Karl Martin Sinijärv

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

17. august 2023
Mu tiivad on mu juured Kätlin Kaldmaa 2023

Jube mutkikas öelda, kuis nood kaks kirjavälja eri servus tegutsevat tutsket loojat täna siin kõrvuti saivad. Jumala tahe või hoopis kulinaarsem etüüd – jõudkem selleni hiljem. Juba järjekorda panna oli raske – no vaadake nimesid – kas reastada tähestikulikult eesnimede või perenimede järele? Olgu, vana hea kool, daamid esmalt.

Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, taoti meile pähe jo varases kooliastmes. Aritmeetikas ehk võibki see nõnda olla. Keemias läheb keerulisemaks – sõltub ikka vägagi, mille sisse mida kallata – no et kas pauk tuleb või ei. Kirjanduses sõltub summa alati, üksnes ja ainult liidetavate järjekorrast. Kirjamärke on kindlaksmääratud hulk ning nende kombineerimine ongi kogu mäng. Paarikümne klotsi mõtestet järjestus annab edasi kõik, mida vaja. Ja terve, et mitte öelda haige hulga värki, mida kellelegi vaja pole, lisaks.

Kätlin Kaldmaa armastab liidetavate märkide järjestusega mängida, kui asi kirjandusse puutub. Olgu meil käsil ideoloogia, poeesia, kriitika, kirjanduse propageerimine, proosa, tõlkimine… öelge ainult – Kätlinil on see olemas. Kui kohe ei ole, siis tuld! – ja tuleb. Tuleb nii ja naa, võib armastada ja vihata, tohib kiita ja karvustada… Tunnustada tuleb igal seitsmel juhul. No kuuendal ehk välja arvatud, ehk oli see hoopis viieteistkümnes? Paljud kirjanikud kirjutavad elust, aga Kätlin elab kirjanduses(t). Õnneks mitte ainult. Ta navigatsioon kirjailmas ei eksi muuilma karidele või kui, siis laksahtades uut lainet vastu vana rünka; tarvidusel ka teisipidi. Meeldiv, et siinne luule on enam mereline kui mureline. Võin nõnda mul näis.

Jah, luule. Nii mitmes kohas tuli rõõmupisarake silmanurgakesse, et oleme mingitel aegadel mingeid asju terake samasorti võtetega läbi mänginud. Ja hea on! Suurem hulk sõnu on siiski servi seisma seatud sedasi, et doominokivide kokkukukkumisel üpriski iseülbalised meremurrud moodustavad. Nii seesmuse kui vormimise poolest jättis ägedusliku elamuse. Väga pekslev, laulelduv, süüviv ja sukelduv, taas lendkalana pinnale purtsahtav tekstistik. Ma ei oska veel öelda, kas see luuleraamat mulle otsast otsani meeldib, ent seiklust sõnades pakub tema küll ja veel. Kas tiivad on juured ja kui, siis kellele, kuidas, kunas ja miks: juurelgem. Tiiveldes.

Vähe on meil kirjanikke, kes ühel teisel või kolmandal põhjusel venekeelse kultuuriruumiga sedavõrd sügavat suhet on hoidnud ja/või tekitanud, et tos keeles ka kirjutanud. Ja mitte niisama, vaid piimaga. Ehk põhjalikult. Jaan Kaplinski lõpuaastate pöördumus meenub, ning mõistagi siin, ent siiski ka sinna sündinud autorid – Ivanov, Kotjuh, Filimonov… terve plejaad tegelikult. Skulskaja ne emake J

Kalle Käsper on kuidagi omaette. Ta on oma venekeelsusest (õigemini vene keelde tõlgitud maailmakirjanduse raamaturuumi sulandumisest) ka varem kirjutanud, ent selgesti on ta nii eesti kirjanik kui ka Eesti kirjanik. Siinse raamatu puhul ei ole üldse tähtis, kas algupärane tekst on loodud eesti või ladina või itaalia või saksa või prantsuse või läti või, jumal hoidku, vene keeles. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva.

Kalle Käsper armastab kirjandust ja kultuuri. Mitte kõike, oh ei. Ta võib minna ja ongi sageli läinud vägagi nugade peale kogu ülejäänud maailmaga.  Temas on rüütellike aegade võitluslikkust, veendumust ja usku, arusaamisvõimetust ja iha ikkagi mõista. Väga vana kooli jõuline intelligent ning looja, kellega tihtipeale väga paljudel teemadel nõustuda ei oska, ent kelle mõttekäikude lugemisest loobumine oleks suur viga. Siin raamatus tuletab Käsper meelde tohutu hulga teoseid, mida tänapäeva lugeja lambist üles ei leiaks, ent mis tasuvad lugemist. Tostap soovitan Kalle Käsperi kaudu veel paljut muud – Shakespeare’i, Maupassanti. Asimovit, vähemalt paartkümmet veel.

Jah… kuidas ikkagi läks nõnda, et tänane raamatuvalik just säherduseks sai? Miski ju määrab ja suunab ja loob.

Mõnikord on see see arbuus, kes ilmub mu unedesse hommiku eel, äratab varakult ja dikteerib ilmutuslikult, mida peaks tänaseks roaks valmistama (viimati dikteeris suhkruta vahustet koore ja kohupiima segu, mida kästi maitsestada peedi ja mädarõikaga, ohtra tilli ja värske küüslauguga ning pakkuda kuuma keedukartuli ja külma kergsoolakurgi ja soolaheeringaga). Toosama arbuus sujutas Käsperi ja Kaldmaa raamatud lugemislauale kõrvuti ning, antagu andeks, nõnda ma nad üheskoos soovitada võtsin. Võib-olla saavad mõlemad autorid kurjaks. Ent ehk hoopis muhelevad. Maailma asju – seda kirjatükkigi siin – me alati muuta ei saa. Küll aga suhtumist nendesse. Mina loodan, et olen lugejate suhtumist kummassegi autorisse huvilisemaks muutnud. Suhtumist kirjandusse muudavad nii Kaldmaa kui Käsper kirglikult ning mina neid selle eest tänan. Usutavasti ka lugejad.