Vaata lahtiolekuaegasid
Karl Martin Sinijärv

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

26. oktoober 2023
„Minu isa luulud“ Koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas
Minu isa luulud Joel Jans ja Jüri Kallas 2023

„Minu isa luulud“ on selle aasta suurimaid (meeldivalt) üllatajaid mu jaoks. Tänases raamaturohkuses ja muus maailmakirevuses ei saa ükski raamat ilmselt omada seesugust vaimlist jalajälge nagu parema üleilmse ulme valimik „Lilled Algernonile“ 1970ndate halluses, tuues korraga hulga olulisi autoreid eestikeelsesse valgusse. Aga sarnasusi on, ja siin läheme me seestpoolt väljapoole, vaatame iseoma kirjanduse rohtunud kihistustesse. Unustet eesti sõnakunst tuleb tagasi ning me näeme, et see hea on.

Koostajad on teinud meeletu hulga tööd leidmaks ulmetekste, mis aastakümnete eest vaid korraks ajakirjanduses vilksatanud ning seejärel suuresti teeneimatult unuvikku vajunud. Mõne üksiku looga seoses meenus ähmaselt, et kunagi kusagil kuidagi olen vist nende ridadega kohtunud, ent enamus oli puhas avastamisrõõm. Kujutan ette, kui palju võis seda rõõmu koostajatel olla ning olen kindel, et sihikindlate ulmearheoloogidena on nende töölaual veel mitme köite jagu materjali ootamas.

Siin on väga tuntud kirjanikke alates näiteks Friedebert Tuglasest ja Andres Ehinist ja mõned sellised, kellest nagu kuulnudki polnud, enamik mõistagi kahe serva vahepeal. Juttude tundmatus tänase lugeja jaoks muudab nad ometi võrdseks, mänguväli on õiglane, tulemused ei ole kallutatud. Ning vaatamata autori senisele positiivsele või negatiivsele taagale on igaühe kohta kirja pandud ka lühikokkuvõte – kes ta oli, mis ta tegi, mida tasub silmas pidada. Raamat esitleb nelja kümnendi jooksul kirjutet jutte aastaist 1953 – 1989, ent ei pürgi ammendavusele ega teadusjale antoloogilisusele. Küll aga kummutab levinud arusaama, mille kohaselt meil tumedatel aegadel ulmet justnagu polnukski. Oli küll, ja täitsa head. Aga natuke peidus. Võtke ja tundke avastamisrõõmu!

Läheme algupärase kodumaise ulmega edasi või õigupoolest taas tagasi. Aga ajas mitte nii kaugele kui eelmise kogumiku puhul. Vanus hakkab tunda andma, aeg lendab – mulle tundus, et „Gort Ashryni“ esmailmumine oli üpris hiljuti. Tühjagi. Uustrüki kaantelt saab lugeda, et teos võitis Stalkeri auhinnad (kõrgeima ulmetunnustuse Eestis) aastatel 2009, 2010 ja 2011. Nii et kirjutamisajast on julgelt viisteist aastat möödas. Mis tähendab, et aeg värskeks väljaandeks on enam kui küps. Peale on kasvanud sisuliselt uus põlvkond lugejaid, kes just sellises eas, et ulme ja sõjalood sobima peaksivad. Ning „Gort Ashryn“ on raamat, mis võib muidu kirjanduskauge noorinimese lugema kutsuda küll.

Triloogiat võib vaadata kui kaunikesti sirgjoonelist klassikalist tulevikulist kosmosemadinat, missuguseid on maailmas rohkem kui tarvis. Ent see oleks piinlikult lühinägelik lähenemisviis. Leo Kunnase võlu on omailma süsteemses ja täpses ülesehitamises, ajaloo ja universumi sümpaatne sidumine Eesti ja me ajalooga ning äärmine asjatundlikkus sõjanduse vallas. Pluss muidugi tehniline oskus kirjutada hästitoimivat põnevusromaani, luua tulevikuajalugu. Jah, kes tahab lihtsalt kärtsu, mürtsu, suurte poiste muinasjuttu, see selle ka saab. Ent mu meelest on „Gort Ashrynil“ pakkuda palju rohkem kui pelk lugu. Teadagi, jutt on see kooruke, õpetus on see iva…

Mäletan küll, kuidas omal ajal sai uut osa tost raamatust oodatud. Vahepeal jõudis eelmine natuke ununeda ning iga kord tuli end uuesti teemasse sisse lugeda. Nüüd on teos üle toimetet, mõned näpuvead ja apsakad ära silutud ning uuele lugejale tervikuna kättesaadavaks tehtud. Ei siin muud, kui kasutatagu võimalust, „Gort Ashryn“ on me kirjanduse üks terviklikumaid saritekste ning väärib ettevõtmist. Hea, et ulmet ei peeta enam nö tõsise kirjanduse kõrval millekski teisejärguliseks. Tänases päevas on žanrid võrdväärsed, tuleb lihtsalt hästi kirjutada. Teinekord tundub mulle, et ulmesse on Eestis koondunud rohkemgi kirge ja talenti ja töövõimet kui traditsiooniliselt Parnassil laiselnud valdadesse. Nautigem!