Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Parim võimalik punane Maarja Kangro 2025

Keegi hingab Mari-Liis Müürsepp 2025

Kaks jõulist luuleraamatut aastavahetuse ajast. Mõlemad autorid on kirjanduses kõvasti kanda kinnitanud ja omajagu ka tunnustust saanud. Kangro on kauem aega tuttav olnud, kuid kuidagi kahepeale ühes ajas mõjuvad nad ekstra veenvalt. Kirjanikukohus saab kuhjaga täidetud – maailm ja inimene võetakse osakesteks lahti ning pannakse uuel kujul kokku. Eks jupikesi jääb üle ja maha ka, aga töö käigus ei tohigi uude ja paremasse ilma päris kõike kaasa võtta. Peaasi, et raamatute väel pidevalt ja tulemuslikult maailma uueks luuakse. Protsess peab olema pidev, siis keel kõlab ja kosub ja vaim ei väsi. Eesti kirjanduse päeva ümbruses tasub säherdusi iseväärtusi eriti silmas pidada. Kui luule oskab olla ühtaegu poeetiline ja ajaterav, siis võib piisata ka ainult ühest luuletusest päevas, et kõik me päevad oleksid eesti kirjanduse päevad. Ja ka emakeelepäevad. Päevad, mis ei lähe raisku.

Siinsete autorite puhul tuleks muidugi ära mainida, et neid mõlemat võiks võimalusel elusast peast esinemas kuulata. Olen ise küll rohkem silmade kaudu kirjanduse manustamise leeris, ent vahes annab otsene esitus tubli kogemuse ja meelelisa kirjatsi üles märgitule. Kangro ja Müürsepa puhul see nõnda kindlasti on.

Need tekstid liigutavad mitmes mõttes. Seisakut tekkida ei saa. Kui tahate kontsentreeritud annust tänasest kodumaisest luulest, siis siin antakse lahkesti võimalus.

Voldemar Laasiku üheksa mina: elu nagu filmis Lembit Uustulnd 2026

Lembit Uustulndi elu on olnud nii kirev ja paljukülgne, et sealt muudkui aga võta ja pane kirja. Eks elu sisse käivad inimesed ning mida enam inimesi, seda enam elusid. Hirmus hea, et kaudu raamatute saame noistki eludest osa või aimu, millega muidu kokku ei puutuks. Uustulnd olla oma Voldemar Laasiku üsna täpsesti päriselust maha viksinud, vast natuke teistega juhtunut ilukirjanduslikuks vürtsiks juurde lisanud. Prototaat kusjuures olla elus ja äksi täis. No tost äksist ja äkšnist siin puudu ei tule. Avamere-saagaga ühele poole (või pausile?) saanud autor ei väsi üllatamast. Kas Laasiku-lugu saagaks kasvab, ei julge ennustada, kuigi kõhutunne ütleb, et sedagi materjali jaguks veel tublisti.

Oodata võib ootamatusi, Uustulnd on kirjanik, kellele südamest meeldib kirjutada ja juhtumusi jagada. Ju talle istub seegi, kui teda loetakse. Oma vahvasti servast serva, lobemadalast kuiva kantseliidini kõlkuva keelekasutusega suudab ta igatahes luua selgelt isikupärase ja sujuvalt loetava eluluguluse. Loed ja näed – sedasi meil siin elatud on ja nüüd on värk ka kirjas. Hea tahe kraam.