Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Eesti ajalugu menüüdes. Kulinaarne rännak keskajast taasiseseisvumiseni Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo 2026

No siin on meil ilmsesti üks minu viimaste aastate lemmikraamatuid, kui ilukirjandus osaliselt välja arvata. Häid lugusid osatakse meil ikka toota ja tekitada, isegi üks kirjastus kannab healoolist nime. Aga et minna sisse aega ja loosse, toks pole igaühel väge ega vaimu ega jõudu ega sarmi. Ega ajalooteadmust. Siinkohal on saavutet tulemus, mida kuidagi pahaks panna ei saa. Üksnes heaks kiita. Jaa, võiks kritiseerida, kriipida-kraapida siit-sealt, aga miks? Minu asi on soovitada. Ning soovitusväärtusjas on see ajalugu iga seitsme nurga alt kaedes. Ja päris ausalt. Mis siis, et teismeline poeg, ei pruugi aru saada sõnadest nagu „defitsiit“ või „Kirovi kolhoos“. Eks ma siis seletan talle. Tärnikestega alamärkusi võiks alati rohkem olla.

Kunagi kirjutasin kobrulehtedele kõrtsuarvustusi ja kulinaarseid arvamuslugusid ja retseptegi lausa umbes kuraditosin aastat järjest. Harutihti teen seda tänini, kui tahtjaid on. Nii et päris nolk ma tos kogemuses ei ole. Ent poole aastatuhande taha mu pilk ei ulatu ning see raamat jääb samuti pidama umbes ses ajas, kuskohast mina päriselt mäletama hakkan. Võiksin ühiskondliku söötlustamise ja jootlustamise asutisi ju tänagi rahulikult rappida, aga some on sodi täis ja miks ma peaksin? Raamatud on palju huvitavamad. Võtke või seesama siin.

Raehärradest Karepa pioneerilaagrini, Vene tsaari külaskäigust üle Iraani šahhi Jõgeva sööklani „Kosmos“. Sihukest kolbi ei õlita unes kaa. Ja menüüd! Siit-sealt on üht-teist isegi kaasa võtta ja meelde jätta. On jubedaid kokkupanekuid ja on sellisi, mis veetlevad end edasisse ellu ühes tirima. Igav ei hakka ühelgi hetkel.

Üldiselt on Eesti territooriumil seespidiselt tarvitet toit aastasadu (kui mitte aastatuhandeid) üpris õudne olnud. Läheme edasi, teeme erksamalt. Täna paremad kui eile, homme paremad kui täna. Danke liebe jessuke, latse vats on jälle tramm.

Tigu on aeglane, aga ei jää kunagi hiljaks. Mõtisklused rõõmu tundmisest siin ja praegu Jung-Mok 2026

Ma üldiselt igasugu pendlivellosid ja mumbojumbot ja eneseabi ja kõrgfilosoofiat ei kipu soovitama, kuna teatud tasandil on nad seesama jõgi ega pruugi minukese mõttelaadiga parimini haakuda. Toda siinset „korea bestsellerit“ suviseks leebuslugemiseks siiski täitsa turgutada võiks. Üldse pole paha aeg-ajalt maailma asjade üle tera teisiviisi järele mõtelda. Või ettemõteldud mõtetega kaasa kulgeda. Vallutavat ülielamust ei pruugi saada, ent suveõhtud võivad mööduda vaimsemalt. Suurem osa raamatu sisust on pealkirjas kirjas, ent väiksem, samas mahukam, väärib kaasakõndimist. Miks mitte kaunis kodumaises suveajas tuksuda mõttekalt, mitte mõttetult. Platon, Aristoteles ja Wittgenstein olivad tublid poisid, a jõuad sa siis kõikse aeg. Vahepeal olgu Rammstein, õllesummer ja Jung-Mok. Aju koma aru nõuavad rehitsemist ja igaühele oma. Olen sõbralikus tujus ja ütlen, et tutvutagu. Paha ei tee, head võib teha.

Tubli kimchi. Võib ka iseoma kapsasalati edasi mõelda. Ja valmis hapendada. Teod on alati paremad, kui nad tehtud on – olgu nad siis heateod, kuriteod, valgustkartvad teod või päraluusia teeteod küüslauguvõi ja krehvtiga. Ja ju nemad hiljaks ei jää. Ikka targem paluda pärast vabandust kui ennemalt luba.