Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Puhas lora Doris Kareva 2024

Doris Kareva on aus inimene ja kui ta ka vahepeal väheke luuletab, siis ikka omis poeeses. „Puhas lora“ on aus pealkiri. Räpakas lora võiks tähendada roppe lorilaule näiteks. Dorise lora on puhas – ja kaugeltki kõik pole lora. Doris on üks neid autoreid, keda saab eesnimepidi kutsuda. Doris, Paul-Eerik… noid pole palju. Doris ulatub tapvast suitsunäljast suurimate vaimukõrgusteni, see kõik on tas sees olemas. Ja Doris võib oma raamatu nimetada ükskõik milleks ja teha seal sees ükskõik mida. Ta pea poole sajandi pikkune loome on sõitnud vabal meelel sõnailma servast teise ning „Puhas lora“ näitab autori järjekordset vabanemist ja uut hingamist mingil uuel sõnasaarel ses avastatamatus arhipelaagis, kus poeedid läbi tormide ja mõõnade omis kanuis ja kaatreis hulbivad, sulbivad, karidele kärisevad ja paradiislikele liivarandadele sahisevad. Kunagi saime Dorisega kokku Vabaduse platsil ja ta ütles: „Vabaduse plats, teen, ms tahan!“ Teebki. Vaba, reibas, ootamatu. Lugege „Puhast lora“ ning te ei kahetse. Keegi meist pole pidevalt pühak, aga mõni meist pole kunagi loll.

Nimi ja vaim Kärt Hellerma 2024

Kärt Hellerma on luuletajana väheke märkamatuks jäänud. Kuigi juba ta esikkogu oli päris kõva sõna. Saan täitsa aru, ta loob, aga ei lõhu ega lammuta. Ta ei lärma ega laamenda, ta kasvatab hiljukesi iseoma/kõigioma ühisilma, mis ajab omi võrseid ja niidistikke välimissse meiendusse. Ta ei pane pirni, ta ei kipu tüveks, ei ole okkaline, ei ole isegi mugul, ta on risoom. Ja vaiksel märkamatul moel sõnastab paljutki sellest, mis kirjaoskajatele inimestele maailmaga suhestumise loomuldasa võimaldab. Aastakest nelikend tagasi, no natu vähem, kui ilmus Jaan Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik“, oi kuidas ma varateismelisena seda vihkasin ja põlgasin. Ja see raamat on musse sisse roninud aastakümneid ning tänaseks üks liigutavamatest teostest mu jaoks. Hea kirjanduse tunnus on mu meelest see, et autor oskab oma sõnumi lugejasse sisestada salakesi, silmapilgutuse saatel. Lugeja vast ehk järgmisel päeval mõikab, et ta mõtted on tiba muutunud. Kui mõikab. Ent muutunud nad on. Hellerma luulekogu lugenuna tundsin toda veidrat efekti, et midagi on mu meeleilmas nüüd muudmoodi. Poeet, kes säändse asjaga hakkama saab, on tänu väärt. Tänan ja soovitan,

Ajaväljad Heiki Vilep 2024

Heiki Vilep on mu minevikupildis ägedusliku bluesivanana figureerinud. Ja vahva lastekirjanikuna. Luuletajana on ta mu radari alt läbi liikunud. Ju liikunuksid ka „Ajaväljad“, ent näe, läks teisiti. Lugesin ja esmalt meeletut elamust ei paistnud, tavaline hea eestiluule. Harilikku halba eestiluulet näeb ikka kordades rohkem. Ent! Selle korraliku ja kohati vaimuka ja ajuti lüürilise ilusti vormistet tekstistiku sees on mõned sõnastused, mis ajasid mind nutma ja panid hooga kaasa minema, mõtlema, et kas tõesti. Jah, tõesti. Kui pidanuksin mineva nädal koostama ülevaatlikku antoloogiat Eesti luulest, siis vaevalt mul Vilep esimesse valikusse jäänuks. Täna jääb. Te leiate need luuletused ise üles, lugemist väärib kogu raamat. Jama ei ole, tekste, mis vääriksid lauluks kujundamist, on vägagi. Üks hea üllatus oli see teos.

Saatus koosneb juhustest Gert Kiiler 2024

Kuul, mis lendas mööda Richard Osman 2023

Olen Kiilerist kunagi jo kirjutanud ja põhjalikumaks loramiseks ei ole päris õige koht, kuid mul on kange kihk ennustada, et see praegune teise raamatuni jõudnud sarjahakatus võib luua esimese eestimaise kauakestva luguloo klassikalise kriminaalromaani võtmes. Õige kerge nihestusega maailm, kus Eesti jäi teise ilmasõja järel iseseisvaks, annab autorile mänguruumi, mida ta ei kuritarvita. Ma jään tõepoolest uskuma, et nõnda võinuks asjalood minna ning kurvastan väheke, et saatus jagas Eestile (ja Viljandile) kehvemad kaardid.

Kiiler ei pungesta oma alternatiivajalooga kaugeltki üle. Kerge taust, elegantsed nüansid. Võluv Viljandi. Ma ei imestaks, kui just Kiileri kriminullidest moodustuks paarikümne aasta jooksul päris Viljandi kuvand. Haigutab linnavalitsus aastal xxxx ideedepuuduses, siis ütleb keegi, et visiooni vaja vä, tõmbame lahti Kiiler, kaheksas köide, peatükk seitse, lõik neli, kõik on kirjas, juhindume. Siin ei sünni mitte meelelahutuslik sõnastamine, siin kerkib tuleviku linnavisioon ja volinike käsiraamat. Noh, kuivõrd terake on ulmega tegemist, siis võib ju väheke ka fantaseerida. Peamine on ikkagi, et lugu on vägev ja paremat detektiivromaani on eestikeelsete algupärandite ajaloost kuramuse keeruline leida.

Miskipärast tulid mul Kiileri raamatuid lugedes meelde Richard Osmani lood. Mida võiks ju vanainimete krimivikeks määratella, ent kaugeltki mitte ainult. Nois on sihukest muhedat inimlikku elulist minemist, on tunnet, et olgu elu, mis ta parasjagu on, aga edasi tuleb kulgeda. Ja kulgetakse, ja jamad saavad lahenduse, ja üldjuhul on inimesed täitsa head. Usun, et seegi sari tõlkub tasakesi me keelde ning et leidub lugejaid, kes muigavad ja mõnulevad nonde raamatute küljes veel aastaid ja aastakümneid. Põlise põnevikusõbrana soovitan Osmani loomingul pilku peal hoida pidevalt. Toda masti kirjandust on massiivselt, ent osaga sellest on üpris meeleolukas koos elada.

Kooselamusest Gert Kiileri põneloominguga loodan aga kauakestvat püsisuhet – taat on leidnud võlukepikese, millega manada esile üks uus vana maailm siinsamas. Respekt!