Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Südames laulavad metsad. Eesti metsaluule antoloogia. Koostanud Doris Kareva 2024

Seda va luulet on meil Eestis omajagu. Päris head sealjuures. Ka antoloogiaid jagub. Alates armastuseluule ja isamaaluule omadest ja lõpetades ühe vast kõige lustakama, Vladislav Koržetsi koostatud kalaluule antoloogiaga. On olnud ka punkluulet ja räppluulet ja jumala suvakaid kokkupanusid. Võta üks ja viska teist. Nüüd siis metsaluule. Koostajaks Doris Kareva, kellele see mitte esimene antoloogia kaante vahele monteerida ei ole. Kogemus tuleb kasuks.

Metsaluulega on mõnusas mõttes kõhutunde järgi metsa mindud, ehitet inimestele vahva võsa ja uhke kuusestik korraga. Poeesid on segi aetud, et saaks sõnasabas sörkida just nõnda, nagu süda ütleb. Ei ole siin ajaraame ega tähestikulist järjekorda, ootamas on retk metsas. Klassikaliste tekstidega on segamini täiesti tundmatute tegijate teosed. Jah, siin on ka keskpärast kraami. Aga see keskpära on metsakeskne. Ja antoloogia peakski ju keskenduma oma teemale ning andma läbilõike. Mitte vaid taasesitlema vaieldamatusse raudvarra raiutud turvalisi teflontekste. Ses mõttes on Doris Kareva väga head tööd teinud – ka halva luulega kohtumine säravas seltskonnas aitab poeetilise meelepildi kasvamisele kaasa ja autorid kasvavad koos tolle pildiga!

Mets on üks hull ja hirmus koht, kes oskab korraga olla nii turvaline kui ähvardav. Metsaga ühes mõtlemist on maakeelses luules näha mitme kandi päält. Isegi nii linlikud jorsid nagu mina ei saa metsast päriselt mööda ega välja. Mingid männid on ajju juurdunud – nii ongi. Kui mahti metsatama minna pole, tasub rebida riiulist köitetäis metsaluulet ja natuke võradesse lennelda. Ju siis tekivad nii aeg kui tahtmine. Mets ei lähe kuhugi ära, mets ootab, oksad õieli.

Kui Su töö/elukoht on keset linna, siis osta metsaluule antoloogia lauanurgale. Viib Su vahepeal hetkekeseks välja, teeb tajumise teravamaks. Aga kui pesitsedki juba puude ja põõsaste keskel? Pean vist hakkama linnaluulet antoloogiaks raiuma… Ilm on imedest tulvil.

Ülestähendusi saarelt Tove Jansson, Tuulikki Pietilä 2024

Jõulud Islandi moodi Kätlin Kaldmaa, Anna-Elizaveta Žurbenko 2024

„Ülestähendusi saarelt“ on üks äärmiselt ilus ja rahulik raamat. Ootamatult lakooniline. Kolmkümmend aastat suvesid maailma äärel, olematul saarel. Alates saarele jõudmisest kuni saarelt lahkumiseni. Alates suure kivi õhkimisest (tegelikult ikka alates saare leidmisest), et ehitada maja ainsale võimalikule kohale kaljurünka otsas kuni väsimiseni vanuigi. Jube liigutav, jube praktiline, jube ja jube armas lugu.

Kui kardad merd, ära parem ette võta. Need inimesed pidivad merd kogu südamest armastama – ja teineteist ka – et miskit säherdust üldse kuldses keskeas ette võtta ja teoks teha. Mina lööksin põnnama, loen parema meelega raamatust, mis kolb oli. Aga nemad said hakkama, loivad kunsti ja kirjandust, püüdsivad kala, pidasivad maja. Respekt!

Muumitrollidest pole siin sõnagi, kuid kujutan ette, kuidas mõned klassikalised lood keset merd kuju võtsid.

Islandi lood on ka ju saare pealt pärit. Huhupäised ja uskumatud, muinasjutulised ja ometi elusad, nopitud siit ja säält, korjatud võrreldamatuks vahvuseks. No kesse tuleb lambist uskuma noid kökatseid ja hiiglaslikke kasse ja ojakõõritsaid ja lihakonksikuid ja küünlavargaid? Ometi kirjutab Kaldmaa Islandi pärimuse jummala usutavaks ja söödavaks. Isegi kui pärimuse pärimise käigus võid suurema tõenäoga ise sööduks saada.

On nad muinakad või mälestused või kerged ümberjutud? Küllap kõike korraga. Siit on hea minna edasi, siit saab tulla tagasi, aga kangesti tahaks siit edasi päris Islandile minna ja maitsta, haista, tunnetada. Vähe on võimalusi ühe maa suhtes ehedat huvi kruttima panna, see raamat saab teoga toime.

Saagadest ja vanalugudest on Island juba üksjagu naha vahel küll. Aga et see maanurk keset okeaani lühikestele inimestele hingesse poetada – ses asjas on Kätlin Kaldmaa tõhusa sammu astunud. Minulgi on natuke jube ja natuke põnev – mine või tagasi, söö vaalaliha ja vaata veel kord, mida tumerämedal saarel näidata on. Merd, verd ja vankrimääret? Ju vist.

Ägeda pildistikuga!