RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–19, L, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–L 10–19, P suletud
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
Luuleraamatut ei saa üle ega ümber kirjutada, ei tohiks õieti tõlkidagi, kui just kongeniaalset luuletajat vastuvõtvas keeles pole. Soovitada saab ja vastuvõtlikke meeli loodetavasti Eestis on. Tobe oleks öelda, et „Aprill“ on aasta parim eestikeelne luuleraamat. Sest sama hästi võiks öelda, et ta on maailma parim. Või et mineva aasta oleks jäänud auhinnalisele teisele kohale. Võistleme natuke suahiili- või urdukeelsete poeetidega ja angloameerika maailmaga? Me ei viska siin oda ega heida ketast, et kogu jamps on õkva meetriga mõõdetav. Äkki piisab tõdemusest, et kui te tahate ühe uue luuleraamatu aastas lugeda, siis Berit Kaschan on just sihandese teinud.
Siin on mingit igiomast tajumust, aga on ka maailmalaiust tuiget, on Ferlinghettit ja on kodukuma, on sooja tugevat minekut, vastupanu jõudu ilma tühja räuklemiseta, on sõna kaalu ja kaalukuse vabadust, valdamist ja vallatust, kusjuures see värk on parlanksis. Ma peaaegu ütleksin, et see on ideaalne luule, aga luule võiks alati natuke nihkes olla, ideaalne luule oleks samamoodi surnud nagu loodus, milles valitseb tasakaal. Lihtsalt väga head luulet ei saa valitseda mitte miski, isegi mitte (eriti mitte?) autor. Hea sõna tuleb Jumala juurest ja keele kaudu; kelle kaudu ta parasjagu saabuda võtab, eks me näe. Alguses oli Sõna ja lõpus teda ilmselt ei ole, ent lõpuni on veel tükk maad minna, kuni nii hüvi sõnu tehakse ja kirja pannakse.
Kuulake siia kõrvale varajase Deep Purple’i lugu „April“. Või mõtisklege koos T. S. Eliotiga. Kaschan ei jää klassikale alla, ajuti ülegi lendab. Nagu päris. Ilmselt seepärast, et ongi päris. Ma kohe armastan seda raamatut, läheb kuhugi sinna kohta riiulis, kus ees ootamas „Palavik“ ja „Coney Island of the Mind“ ja „Pogo“ ja… Ah, teate, see riiul on igaühel isemoodi – nagu ka baarikapp – aga Kaschan teenis oma koha auga välja. Tsiteerides: „Aga Eeden ilma sinuta on imelik. / Elatav. Ent puudulik.“ Nii ongi. Kirjandus saaks ilma „Aprillita“ hakkama küll. Lihtsalt kehvemini. Nüüd saame etemini.
No mida hekki on meil vaja soome taadi tehtud raamatut mitmesaja aasta tagusest Islandist, kus on ju imelikud nimed ja tulemäed nii soojad, et küpseta või koopaseinas leiba ja haikala haiseb ja üleüldse. Eriti üleüldse.
No on vaja just sellepärast, et… (vt ülaltpoolt) ja et teinekord tulevadki parimad raamatud ajast või kohast nimelt nonde autorite sulest, kel aja/kohaga õige põgusalt pistmist. Kaugem pilk saab olla mõttekam ja kaemuslikum, anda asjadele tükkis uue nurgavaate/vaatenurga.
Kui sõda ei tulnud – ja sõja Islandile viimine on tänagi tülikas – siis tuli ise elu rulli keerata ja tüli kiskuda. Perevägivald või nõidadeks nõidumine – ega praegugi igal pool palju parem ole.
Islandi krimivikke ja viikingilugusid on eestikeelsetenagi päris paras patsaahkam. Tapio Koivukari läheb tundmatusse merre, 17ndasse sajandisse, aega, mil lihtsama rahva seas oli maa ja meel ja öö must mis must ning isegi maailma parimas Eestis oli esimeste peldikute ehitamiseni veel tubli kolmsada aastat aega. Pariisis võisid ju musketärid möllata, kuid kempsusid polnud nendelgi ja kuldsed mõõgarihmad olivad ilmselt kaunis äkased.
Tumeda tagamaa seest sätendav lugu välja keerutada on omaette kunst. Ja kunsti tuleb soovitada. Tänases suvises eestis tark ja tasakaalustav romaan, mis võiks mõtlema panna, midas ja kudas edasi. Äge autor ja loodame, et soomesild tedapidi jätkub. No ja islandisild muidugi ka. Haikala haiseb edasi, ent vaalaliha on nämma! Kehtib ka kirjanduse kohta.
