RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!
See on nagu lasteraamat suurtele. Või hoopis suurteraamat lastele? Ma ei oska päris täpselt määratella, mis asi see on, aga ta tõmbas mul ihust ja hingest täiega läbi. Oli korraga hästi kerge ja kaunis raske. Kõomägi on raamat-raamatult mõistnud vaikselt vaipa alt tõmmata, et ei taipa päriselt, kas mängitakse minu kui lugejaga või mängib kirjanik kirjandusega või mõtleb ta mõnusa rikkurina, et teen mis tahan, vaadaku nad ise, ja vaatan ise ka ise. Kokkuvõttes ilmselt igast tibake ja saabubki eripäralik kokteil. Ei pea ju oma tekstitoodet kole tõsiselt võtma – samas nõrgavõitu ülejalalaskmist pole siin teps mitte. Ei ole olnud ka varem.
Meenub üks Kõomäe varasem lugu, kus maailm muutus inimtühjaks ja ainumas allesjäänu sättis end kaubakeskusse sisse. Korraks oli tõesti tunne, et nüüd läheb käest ära ja hakatakse ekspluateerima vana sissetallatud motiivi. Aga ei. Koomilise algusega raamat muutus tõsiseks ja traagiliseks. Pani mõtlema ja kiskus kaasa moel, mida algul ei aimanukski. Siin on natuke sama kolb – jutuveer hekseldab sinna-tänna, püsides korraga paigal ja kulgedes muudkui edasi. Või vähemalt kuhugi. Või on see üldse kulg? Püsimine? Momendi üle- ja läbirääk?
Aeg ja ruum, hetk ja koht muutuvad lugupikku üha tähtsusetumaks. Mida lugeja enese jaoks siit välja/sisse veeretab, jääb hästi isiklikuks. Jube põnev, aga samas üpris raskesti tabatav teos. Mitu kihti. Oma asi, mitmenda kihini jõuda tahad. Vabalt võib võtta lennukisse kaasa, läbida paari tunniga. Siis õhtul hotellis hoopis uue pilguga lugeda. Miks mitte ka hommikul, hommikusöögi ja paaritunnise tukastuse vahel – elamused saavad eripalgelised ning üks pole elutum kui teine. Ja poole aasta pärast võib mõelda, et kurat, ma ei saanud ju üldse sisemisele zajoobile pihta, ei tajunud bassikäiku – ning nautida uutmoodi, aeglaselt, sumedas augustiöös. Mulle meeldivad teosed, mis annavad mitu elamust. Kõomäel on säändsete tegemiseks eeldused olemas ning ka oskused, mida rakendada. Tuld!
Tont võtku, naksakas eestikirjandus meeldib mulle kohe hirmsasti! Kui õnnestub ühtede kaante vahelt leida sedavõrd andekad, pentsikud ja omamoodi geniaalsed autorid nagu Wimberg ja Andrus Kivirähk, siis on rõõm lausa plahvatuslik. Eks teos ka. Sest näitemäng. Noid näitemänge pole palju, mis silmade ja aju abil läbilugemist vääriksid või võimaldaksid. See on. Tahaks täitsa pilku peal hoida, et kas ja kus veel kunagi etendatakse. Ei ole ma suurem asi teatri-inimene, ent „Nurjatu saar“ kutsub vaatama.
No juba algus, kus hülged ja kadakad omavahel mörisevad, on uhke. Hülged ja kadakad jäivadki mu jaoks filosoofilises plaanis kandvateks kujudeks. Muud jorsid vedasivad lugu, tegivad seda heaste, ent ilma hüljeste ja kadakateta võinuks kunstiteos ka suvaliseks suveteatriks jääda. Praegu ei jää ja palun mängitagu veel.
Minu asi on soovitada raamatuid ja näidendiraamatuid tuleb omas peas läbi lavastada. Mu peas käis see mitmel moel ja mõnuga – loodan, et teiede päis juhtub samamoodi. Vabandust, kindlasti teistmoodi, kuid sama põnevasti. Võtke Wimberg ja Kivirähk ning kasutage neid parimal võimalikul kombel. Nad on seda väärt!
Tükk Eestit tehaks inimestele ilusaks ja elusaks – ei, seeei ole miskine „Hamlet“, ent meie jaoks ehk hoopis enamat. Pandagu aastapreemiate kandidaadiks ahollahoo ja hopp!
