Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Puhastuskülm Leo Kunnas 2024

Nõmme novellid Juta Kivimäe 2024

Romaan novellides või novellid romaanis? Igatahes on Juta Kivimäe hoopis teistmoodi kirjanik kui Leo Kunnas. Seda te ju ei teadnud, eks? Lihtne oleks öelda, et üks on soe ja naiselik, teine karm ja mehelik, aga see ei anna kirjutatu ilu ega võlu üldsegi piisavalt edasi. On ühes üht ja teises teist, kui singervingerlikult parafraseerida. Otsida tasub, nii jõuab leidmiseni.

Kivimäe hõllanduslik Nõmme põimub kurjade ajajoontega, Kunnase sõjaloos on sees omamoodi poeetika ja isevärki õrnus. Üks hekseldab ja heegeldab tunamise sajandi sees, teine korraldab oleviku läbisegaseks ürgmüütide ja kaugvaadetega. Kummaski raamatus saab lugeja läbida mõttelisi labürinte, mis kindlasti mitte ei vii välja sinna, kuhu alguses arvasid. Ei tea veel tunda, kas Kunnas mind põhjalikult külmutas või puhastas, las natuke settida. Samamoodi näitavad alles lähipäevad, kas Kivimäe lugulood suunavad Balti jaama turu asemel pigem Nõmme turule minema ja lahtise meelega jalutuskäiku tegema. Kõik on võimalik. Kirjandus, mis tuletab meelde mõningaid hoolsasti unustet võimalusi, on väärt kirjandus. Kas ka väärtkirjandus, otsustab aegamisi aeguv aeg. Kunnasel on kliiniline detailsus ja mõõgad ja kirved ja kuulipildujad ja plahvatused, teatav ulmeelement, Kivimäe „jäigast atlasssiidist sukahoidja tuli kinni haakida ja õhukesed siidsukad ettevaatlikult jalga tõmmata“, teatav olmeelement. No erinevamaid maailmu ei ole ju. Mõõka ja kirvest olen näinud ja katsunud, sukahoidjast ei tea midagi, ega ka sukkadest, kõlab underlikult. Ja kuidas atlasssiid jäik saab olla, selgitagu mulle rõivaloolased. Ja kuulipilduja käsitsemist relvaloolased. Ma võin kõigile süüa teha. Igaühele oma.

Mõlemat raamatut võib julgesti soovitada nii teismelisele kui pensionärile kui ehk isegi keskealisele ülekaalulisele eesti mehele (ärge kartke, lugemisoskus on meilgi täitsa alles, tuleb teist ainult tarvitada (ja oma hinge eest tuleb hoolt kanda)). Mõtlen, et „Nõmme novellid“ võiksid taskus olla alati, kui von Glehni radadele männiõhku hingama minek. Ja „Puhastuskülm“ sobiks põue pista, kui ees mõni öine töölend tundmatusse. Kivimäe raamatust hõngahtab mingit vana head kuma ja Kunnase loost heiastuvad ta ulmelood koos tõsisõjavikega, samas mingi uus aktsent on selgelt sees, see võib igale lugejale isemoodi kohale jõuda, kuid et ta jõuab, ses ma ei kahtle. Olnud ajalugu ja olemata ajalugu on lihtsalt kaks lugu ja kirjanikud oskavad nood lood üles märkida. Kes loeb, tajub maailma paremini. Kes ei loe, jääb sutsuke lollimaks. Lollidest puudust ei ole, noid tekib iseenesest juurde, nutikaid selle seevastu tervitaks käesolevas maailmas küll. Eestikeelsete taibude loogiline viis jõuda uuele tasandile on lugeda eestikeelset kirjandust.

Väga head eesti raamatud. Maitsed on erinevad, aga taseme tunneb ära. Soovitan mõlemat, ole Sa, lugeja, parasjagu nolk või pihv või memm või jõmm. Hea sõna parandab kõigi tervist.

Eichmann Jeruusalemmas Hannah Arendt 2023

See võiks olla ka reportaaž banaalsuse kurjusest. Või banaalsuse banaalsusest. Või kurjuse kurjusest. Ja juba lähebki käest ära va jutujärg. On kurjus olemas või vaid headuse puudumine? Või vastupidi? On banaalsus olemas või vaid erksuskirevuse tulematajäämine? Ja milleks on ülepea olev ega pigem eimiski? Filosoofid on aastatuhandeid üritanud meil juhet kokku jooksutada, juba enne seda, kui juhtmed leiutati. Filosoofid on ses asjas ab ovo äärmiselt edukad olnud, ju jäävad in aeternum.

Hannah Arendt oli tark inimene, Adolf Eichmann küllaltki rumal. Eichmanni Argentiinast ära toomine ja Iisraelis sümboolilise kohtuprotsessi korraldamine oli kahtlemata üks teise ilmsõja järgse maailma suuri lugusid. Mille Arendt ka üksikasjalikult ja taustadega kirja pani. Ja oligi üsna banaalne kolb kokkuvõttes. Ei olnud see Eichmann mingi hirmus inimene, tavaline keskpäramees, ontlik ametnik. Tegi ära, mis kästi ja ajuti ilmutas initsiatiivi. Innukaks muutus. Evakueerida? Evakueerime. Tappa? Tapame. Juudid? Juudid. Mustlased? Mustlased. Ja nii edasi. Töö tahab tegemist, mõtlemine pole näidustet. Või mõelda töörööpaid pidi, et kõik sujuks. Töö võis olla tapatöö, suurusjärgud võisid olla suured, aga töö ei saanud ripakile ju jääda. Inimlikkus oli niikuinii mingi imelik asi, mida harrastasid kahtlasevõitu lüürikud ja õllesõbrad.

Arendt kirjutab väga hästi ja päris objektiivselt. Siin ei ole seda hilisemas võitjate looloogikas prevaleerima hakanud „Hitler oli kõigi aegade suurim kuri“ suhtumist. Tosin aastat võimul ja sellest pool aega sõjas olnud natsionaalsotsialistlik Saksa Riik ei jõudnud kuidagi ajaloo suurimaks kurjaks kasvada, kuigi eeldused muidugi olivad. Täna on räigemaid kurjureid näha, nad on ehk kenama ülikonna selga pannud ja varjavad end mineviku olematute kangelastegude valerüüga. Paljude üle pole kunagi kohut mõistetud. Kogu tiblastan peesitab oma väljamõeldud kuulsuse paistel ja usub, et neil on indulgents igavesest ajast igavesti. Viisakas emotsioonivaba saatus langegu putinoidide osaks, kui tuleb ka kangutada erioperatsiooniga rahvusvahelise kohtu ette. Eichmann sai köie kaela ja kõlkus korrektselt, ametniku kombel. Mõttetu elu, halbade tegude maailmas, uskudes õigsust, õiglust ja õigust. Hea sulega kirja pandud, väärib tutvumist. Raske aeg, keerulik teave, aga ikkagi. Kogu aeg ei saa sula lõbu riiulisse valada.

Ja päriselt ka. Mõelgem alati kas või hetkeks, kui tuleb otsusi teha. Saagem/jäägem targaks. Olgem seejuures enesekindlad. Halbust tekitavad rumalad. Kes on väga järje- ning enesekindlad! Hasta la victoria siempre, moameeste võit!