Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud 2024

See on üks suur sari („Monumenta Estoniae Antiquae“), kes raskekaalu vaimupoksijate riiulis üha ruumi röövib. Kui tunnete end piisavalt jõudsatena, kobige Kirjandusmuuseumi ja hankige kõik, mis seni ilmunud. Kui ei, siis uusim, novellmuinasjutud, rebib jalakesed alt ka üksipäini.

Muinasjuttude lugemine on kogu lugemise ja teadmise alusmüürlus. Ja võta või lahti vaid esimene siit – „Tantsimapanev viiul“. Ükski Kivirähk ega Märka ega Vadi ei mõtle sihukest jama omast peast ise välja, millega vanarahvas ammuilma toime sai. Tee siis suvalisest kohast lahti ja ega korrektsemaks ei lähe. Samu motiive on eripidi sõnastet ja üles kirjutet, ent vaarvanemate hullupöörasus jõuab täiega meieni. Mida oligi tasrvis tõestada.

Jah, raamat on teadlikult teaduslikuks ja ebaseksikaks vormistet, ent nõnda on elu kiik. On klassikalisest kirjandusest aru saadud, et mida kõvemini kinni kroogitud isand või emand, seda eredamalt särisevad lahti kruttides nemad. Sama kama raamatutega. Akadeemilise krohvi taga pulbitseb tõeline, täisvereline elu.

See raamat tuleks koolilastele ära keelata, siis nad loeksivad ta ribadeks.

Seest siiruviiruline Tiina Laanem, Tiiu Kitsik 2025

Sipelgas Si Johannes Selg 2025

Vombat Georg potil Eva Papouškova, Galina Miklinova 2023

Tore uus üllatus tuli Tiina Laanemilt ja Tiiu Kitsikult. Rõõmsameelse pildistikuga suhteliselt lühipoolne lugu on täiesti rokenroll – ja seda antud juhul ka otseses mõttes. Või lausa pigem punk. (Hilis)keskealistel (vana)emadel ja -isadel oma (lapse)lastele ette lugemiseks väärt vara. Liigutav, lõbustav ja vanainimesi positiivselt kottiv. Lapsukestele lihtsalt lahe. Panin perekondsete ja muidu tuttavate väikelaste lugemisnimekirja joonelt sisse. Hea lõuatäie naerda saavad ka meiesugused, st (vana)vanemad,

Johannes Selg oli minu jaoks üllatus ja ega üht Wabariigi ajal ilmunud lasteraamatut saanudki malmist taevaga ja šamotist mänguasjadega okupatsiooniajal eriti leida. Mineva sajandi kolmekümnendatel aastatel hakkas eestikeelses omaproosas vaikselt looma, kuid ülehaibitud suurnimede kõrval on mõnedki varju jäänud. Sipelgatega mässates ongi lihtsam varju jääda.

Ometi on näha, et suured meeled sarnaselt mõtlevad ning tundmatuks jäänud kirjanik Selg oma heroilise sipelgalooga pole kröömikestki kehvem kui umbes täpselt samal ajal „Kääbiku“ avaldanud ning tasakesi fantaasiakirjanduse ajalugu tegema hakanud John Tolkien. Selge see, et Viljandi kujunduskunstniku ja Oxfordi professori võimalused olid ja on erinevad. Väärtust ja kaalu see sisuliselt ei mõjuta. Kõik mõjutab tulevikku, mis tänaseks on olevik ja osalt ka jo minevik. Jaan Rannap oli poisike sel ajal, ent kirjanduslikku jõujoont tõmmates saame siin ühe ilusa loo käima. „Sipelgas Si“ on ka tänases päevas ergastavalt üllatav ning põneloetav teoseilm. Hoopis teistviisi tekitet kuvala Takinada pintsli alt lisab kuuenda mõõtme.

Ja siis jäi ootamatult näppu paar aastat tagasi ilmunud „Vombat Georg potil“. On üks liik lasteraamatuid, kelles teksti on päris vähe, ent pinevat pilti palju. Tasub soovitada vaatamata teatud näpuvigadele – näiteks vombati nimi Georg on kolmes kohas kirjutet inglispäraselt George. Sellised asjad väga ei häiri, ent oi kui lihtne olnuks nad enne trükki saatmist viie minutiga välja nokkida. Krapsakas lugemine pisikestele potilkäijatele ikkagi ja just piltluse pärast selge toetus. Mõned meist jäävad elu lõpuni poti peal lugemist harrastama, Tuult tagapalgeisse!

Väsinud valguse teooria Kaur Riismaa 2025

Romaanivõistluse võidutöö üle on ladratud küll ja veel, ei peakski tingimata oma sõrajälge maailmakõiksusse jätma, ent soovitamata jätta ju ei saa. Sest ta on ikka täitsa hea. Ma ei ole sada prossa kindel, kas see on see suur eesti romaan, mille järele kümnendeid üüatud, ent. Romaan ta on. Eesti oma vägagi. Ja päris suur kaa. Ega see romaanivõistluse žürii päris kaerapudru pealt riisutud ole.

Meiesuguste poole elu piiri ületanud raamatusõprade jaoks on ta meie elu aja raamat. Me laste jaoks juba ilmselt ajalooraamat. Lastelaste riiulis (eeldades, et me neile mõne jätame) Tammsaare ja Dumas’ ja Homerosega vana kama servas. No ja siis. Peaasi, et hüva on. Elusolijate elukümnendeid on hakatud elavaks kirjutama ning suur tänu siinkohal.

Ei muud, kui – loetagu!