Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Hulkur. Bradjaaga Sverre Lasn 2024

Imetabane raamat. Loen nääriööl. Nagu päris. Äkki ongi päris? Kolm kasinamahulist juttu, lihtsas keeles kirjutet, aga ohzarõip. Täpne ja tabav ja tõmbab vaikselt vaibakese tavamõtte alt ära küll. Ühtede vahenditega teist asja tehes saavutada kolmas tulemus – ses on loomulikku meisterlikkust.

Kolm eri vaadet kolmes jutus. Autorikeel ja kehastumine harjumatult huvipakkuv. Ilmne erilisus ja tarvitatav tavalisus. Ahmab end edasi lugema ka keset unele norivat ööd. Hea kirjanduse tunnused!

Loksutab sind nagu segujooki kloppklaasis – vahel plaksahtad, et ühhei!, just õige mõte, nii on! Ja siis jälle, et mida hekki, oioioi, kisub kamaraks, päris nii ju ei tohiks. A nõnna va eluke veereb oma konarlist rada… Humoorne, ent mitte hullnaljakas nagu kohati näiteks Kivirähk, kes ju üles kirjutanud suurepäraseid, vahel liigagi teravaid inimtüüpe tänapäeva/läheviku Eesti elust. Tõsiseltvõetav, kuid delikaatset vahet pidav. Lasn keerab/keerutab vinti pidevalt, ent mitte üle. Mine võta nüüd kinni. Jätab lugejale otsustamise koha. Itsitab pihku, et näis, mis saab. Saab küll.

Me umbe hinnastet ja energeerit kaasaega naksab kenasti tsitaat: „Ei maksa riiki süüdistada, kui tahad hommikust õhtuni seinasuurust elektripliiti kedrata, et sedaviisi kogu aia õunasaak ära kuivatada.“ Eestilik argitühisus põkatakse kohe hoopis jõledama muumaailmaga – tos samas neutraalses, muigavas võtmes. Ukraina ja Venemaa toimutuste kohta võiks nukrat sarkasmi noppida lauseidpidi seni, kuni võrk täis saab – lugege parem raamatut ennast; võimaldub pugeda peadesse ja kui pähe pesa teha ei taha, väljute mõtlikumatena. Hindan kõrgelt suurte asjade lühidalt lähedaseks kirjutamise kunsti.

Pagana äge oleks, kui kerge seedimise järel ütleks ühiskondlik tõsiteadvus, et see vormiliselt napp brošüür osutub pikemas vaates ülioluliseks tekstistikuks. Tüvitekstiks. Elame-näeme. Siin sees peksleb palju tõtt ohtra eelarvamusmustikaga, ja veenvalt. Ajuharjutus hea! Vahel võib koreograafiliselt monteeritud tihevikke rajalt maha võtta täpselt rihitud sõnaga. Rajale aidata samaviisi. On tõtt – kas on ka õigust?

Öö on alles poisike, aluspüksid puhtad, aastatuhat aina algamas.

Eesti poisid Tšuktšimaal Ülo Siimets 2024

Paikadest, kuhu praegu ei pääse, tuleb lugeda. Et saaksime lugeda, kirjutavad nemad, kes kunagi käinud. Oli jah sihuke värdjalik moodustis nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Mis ei olnud ei nõukogude ega sotsialistlik ega vabariikide ega liit. Oli Vene impeeriumi järjekordne taandareng, orjanduslik ja imperiaalne vangilaager, millest inimesi välja ei lastud. Sees sai natuke liikuda, kuigi see kõik oli jõle kallis ja nii edasi, ent kui õnnestus oma reisimised kuidagi teaduslikuks, tööstuslikuks, ideoloogiliseks või muudmoodi ära põhjendada, kannatas kontinendil kolada.

Just tost keeruliselt kummalisest ajast kogunenud kogemus vallandub tänapäevase lugeja ette Ülo Siimetsa raamatus. Aeg ajaks. Kes mäletab, kogeb teost ühtmoodi, kes mitte, teisiti. Lapsepõlves sai reisu- ja rännuraamatutega pikki öid ja kuid veedetud, olgugi kirjeldet sündmustega sajandeid vahet. Ka tänasel noorel võib heal juhul sarnane kogemus tekkida. Ärgu ta meenutagu noid totakaid tšuktši-anekdoote (tšuktšid kui Vene/Nõukogude vanglaimpeeriumi kõige kaugem taganurgarahvas olid labahuumori lollide rollis aastakümneid), Siimetsa raamat annab vahetumat pärispädevust. Või, õigemini, pildistab ühe ajastu üht ilmanurka, noore (tänaseks hiliskeskealise) eestlase vaates. Teistsugusus ja tavaelu, kontaktid ja konfliktid, inimesest suurem maa ja ilm ja loodus. Tiblade poolt lakkamatult kotitud tugeva juurega ürgrahvas. Tasub tajumist, olgu või vahendet kujul. See raamat on ehe, udu ei ole.

Eesti poisid ei satu Tšuktšimaale ilmselt niipea, vähemalt mitte vabatahtlikult. Seniks manustagem ajukäärude vahele toda teadmust, mis meitele antud. Paremas tulevikus võib vaja minna. Siis, kui võib tasakesi ja sõbralikult vanadele rahvastele uuesti külla minna.

Ceterum censeo, Moscoviam esse delendam.