Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Inimrumalusel pole piire Jüri Liiv 2024

Jüri Liiv on kirjutanud füüsika ja keemia õhtuõpikud ning ägeda käsiraamatu rohepesu musta pesu solgutamisest. Viimane neist sai vett ja vilet, tuld ja tatti, malka ja mõned arvestatavad arvustused ka. Igatahes raamat toimis, seda osteti ja loetakse.

Kardetavasti/loodetavasti on Liiv oma uue üllitisega taas ületanud keskmise inimese mugavus- ja taluvusruumi piiri ning tõmbab sae käima päris paljudel. Liiv võtab ette enam-vähem kõik imelikud uskumused, millega inimkond (see ainumas loomaliik, kellele mõtlusvõime antud) oma aju ajas täiesti valesti tarvitanud on. Alates lamemaalastest kuni wokedeni välja. Jah, lamemaalased ei ole kellegagi tüli kiskuma hakanud, erinevalt wokedest ja ne kahe vahele jäänud hulgast religioonidest, umbluudest, kristallimüüjatest ja nõelravitsejatest. Pluss veel terve hulk ummagumma uinamuina taimeteelisi, homöopaate ja muid tüüpe, kel lihtsalt meeldib lollide käest raha ära võtta. Mis on iseenesest ju Jumalale, keisrile ja isamaale meelepärane tegu, kui tookäigus ilmsüüta ullikesi karjade kaupa hukka ei saaks. No siinkohal Liiv kõnelebki. Kardetavasti kurtidele kõrvadele, ent keegi ei saa öelda, et ei hoiatet.

Teadlasena tunneb Liiv end teaduspõhjendamatute uskumiste lammutamisel kindlalt. Ajaloosse ja religiooni puutuvas osas saaks vaielda, kuigi suund mõtlemisele on endiselt siiras. Autor tunnistab ka ise, kus ta päris oma basseinis ei uju. Ah, vaielda saaks igal pool ja see ongi ju teaduse ja sula usu vahe – alati tuleb nägeleda, sügeleda, kakeldagi. Kuni tulemuseni jõutakse. Paar tuhat aastat järjest üht ainumast kirjakohta uskuda on nõme. Ükski lollus ei lähe ajas targemaks, mõnigi tarkus aga areneb ja kosub. Nood vanad kirjad on antud, et edasi mõelda, ei noisse kinni kiiluda.

Inimese mõte oskab käia mitut pidi. Et oma arukus vabaks lasta ja igasse jamasse mitte puserduda, tasub Jüri Liivi raamatut lugeda. Kindlasti vihastab see paljusid siin-seal ja sama kindlasti rõõmustab muid muis kohis. Idiootlikumas kõnepruugis tekitab vaenlaseid ja sõprasid, olgu eestlaseid või venelaseid või ameeriklaseid. Mõtte aga käivitab. Mida oligi tarvis tõestada.

Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani Jaan Tammsalu 2024

Jaan Tammsalu kogenud kirikuõpetajana lähtub hoopis teistelt alustelt, ehkki suuresti jõuab Jüri Liiviga samade järeldusteni. Või, õigemini, järelduste otsimise ning võimaliku leidmise tasandile. Kui Liiv lammutab müüte ja püüdleb tõestamise suunas, siis Tammsalu alustab ühest suurest müüdist ning läheb läbi igapäevaelu igavikulisuse suunas. Mu meelest on väga hea neid raamatuid kas paralleelselt või üksteise järele lugeda. Lugema peaks mõlemat.

Kirikuõpetajaid on ju väga mitut masti. Nagu teadlasi ja loolasi on ne endi poolt eri kambritesse kinnitet ning ne vaheline suhtlus pole alati teab mis tihe. Jaan Tammsalu on oma juttude, jutluste ja Jumala-käsitlusega mu meelest alati olnud vabameelne ja mänglev ja eluline ja tõsiseltvõetav ühekorraga. Ta ei taha panna kristlust ühte karmi kasti – mis on mitmete preestrite jaoks ainuõige lähenemine – ta pigem otsib oma asja seest seda sisu, mis haakub eluolu ja inimestega, ta toob Õpetuse kuulajani, nägejani, lugejani.

Raamatu kaudu just lugejani. Siin ei ole mingit doktriini, teragi käsukeelujanti, siin on inimlik jutt kõigest sellest, mis me kõigi olemasolus ette tuleb. Ja tõesti, see on vahel, väheke, targasti sõlmitud Pühakirja sõnastusega. Olen elu jooksul eri maadel, paljudes keeltes kuulanud hulka erinevi jutlusi ja nad kõik on moel või teisel ergastavad olnud. Mõni ka uinutav. Mõni on olnud räuskavalt rõõmus rokenroll, ärdagu mindagu Ameerika-maa lõunaosariikide baptistipidudesse… Püsigem Eestis.

Annika Laatsi ja Jaan Tammsalu raamatud panevad kaasa mõtlema, kaasa kõnelema ja isegi kaasa uskuma. Mu usk on alati kahtlus, aga ega Jumal ei peagi olema ainult is(s)and, ta võib olla ka targem ja vägevam sõber. Elada ilma kelletagi, kellelt tasakesi nõu küsida ja kellele loota, tundub rumal. Loe raamatuid, aita ennast ise, siis aitab ka Jumal.