Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Teraapia David Lodge 2026

David Lodge’i romaani ilmumine on alati rõõmu teinud. Jah, ta kirjutab enamasti suhtkoht kultuursetest, isegi akadeemilistest inimestest ning mõnd lugejat võib see pelutada. Samas raamatuid ju toopärast tehaksegi, et oleks võimalus teistsugustest eludest läbi astuda. Ja misse akadeem või telepeletis nigelam teemategelane on kui pättpahalane, kuningatütar, metsnik, lihunik või söesass. Etemgi on! Kui hea kirjanik kirjutab, siis kirjutagu või juustust, asteroidide vööst või värvi kuivamisest. Ikka toimib.

Lodge kahtlemata just niisugune hea kirjanik ongi. Meeldigu konkreetsele lugejale mis laadi asjad iganes, Lodge’i võib söakalt soovitada. Avastasin raamatut lugedes, et olen sinna sisse mõned luulelõigud tõlkinud. Vaat mitte midagi ei meenu sellega seoses, ju oli aastate eest, ei mina tea, kui kaua kogu teose maakeelde ümberpanek aega võttis. Aga siin nad nüüd on ja teisiti ei saa; algupärandit ei oska otsida, ent pealtnäha pole puhta pahasti välja kukkunud. No ja et kunagi sai ka ise televisinaga susserdet, siis üsna hea muhelus käib tolle raamatuga isiklikult ühes. Kui tahate rahulikku ja kvaliteetset, kuid ootamatute vürtsahtustega krehvtitet hästitehtud romaani, siis David Lodge on väga õige valik.

Teraapiline tõenäoliselt samuti. Iga hüva raamat on.

Muumipapa linnuraamat Sanja Hakala, tsitaadid Tove Janssonilt 2026

Lindude ja linnusõprade omailm on üks isevärki koht. Mõned vahivad-vaatlevad lennukeid, teised linde, miski sarnane huum ses asjas on. Mina ei vaatle ega vahi kumbagi, kuid kuidagi on elu toonud mitu sõpra, kel see komme külges. Sageli on nad ka kalamehed – ju on vett vahtida igavam, pigem korginõksahtamist oodates ühtlasi linnuvaatlust harrastada.

Muumipapa jälgis kõiksugu imeasju. Nagu kogu va muumkond. Äsja ilmunud linnuraamat viib meid delikaatselt valitud tsitaatide kaudu muidugi muumimaale, ent põhiliselt on juttu ja pilti ikkagi lindudest – ja huvitavalt. Hakkab pihta nondega, keda kõik teavad – varblane, tuvi, vares, kajakas… lendas vares, harakas, kull ja kaaren nupukas. Ja siis läheb aina põnevamaks. Linde nagu tatart.

Samast sarjast on varem tulnud (järge ei mäleta) „Koduvana taimemapp“ ja „Nuuskmõmmiku kalaraamat“ ja „Väikese My mutukaraamat“ ja „Muumimamma seeneraamat“. Võluv sissejuhatus loodusesse, vahvate müksahtustega muumistiku suunas. Vahel mulle tundub, et Tove Janssoni loomepärandit kasutatakse kuidagi ära ja üle, aga hea pärand selleks ju loodud ongi. Peaasi, et loetakse. Ja too loodusmuumlus võiks olla olemas nii uute kui vanade lugejate jaoks. Ta ongi.

Ning ei maksa unustada, et kodujuust on muumitrollihakkliha. Väiksemaid lapsi saab selle teadmisega söögilaua ääres hirmutada.