Vaata lahtiolekuaegasid
Karl Martin Sinijärv

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

14. aprill 2023

Ajakirjad siia rubrikusse üldjuhul ei jõua, ent „Looming“ saab selle kurja pilgu osaliseks – pole meil muid, kes sada aastat sama nime all üha paremat tegu teinuksivad.

„Loomingul“ on võim, vägi, riik ja au ja ilu ja õilsus ja äkka kanti vedamist, isegi jõleduslik okupatsiooniaeg ei pannud „Loomingule“ nimeks „Punane loovtöötaja“ või „Kilulinna kommunist“. Möga tuli avaldada, ent ridade vahelt lugemise oskus kasvas vähegi lugevale inimesele kiiresti külge. Ühe silmaga loed vahelt, teise käega kaabid kintsu. „Looming“ tuli tost absurdsest ajastust läbi heade, tarkade ja jamatajuvuslike töötajatega. Peab ennast praegugi vaimliselt ülal ajakirjana, mille kohta võib öelda nii pojale kui isale, et kui ei loe, oled loll. Ehk siis vanuses viisteist kuni seitsekümmendviis võib, tuleb ja peab. Soovitada ja soovitama. Et noorem ingliskeelne põlvkond ei hakkaks arvama, et tegemist on obskuurse žurnaaliga, mis propageerib kangastelgedel kudumist või suvalist lõimumist. Ega see „Looming“ liiga lihtne sõna ole.

Ei ma üle kiida. Jampsi on alati olnud ja tuleb ka tulevikus. Tibupõlves sirvisin noid ilusti kokku kõidetud esimest paarikümmet aastakäiku rõõmuga ja siis neid hilisemaid hallikaid ja veel hilisemaid oranže. Igas numbris oli miskit ägedat. Ja kräppi samamoodi. Ajakirja vist ei saagi teha nõnda, et mudru üldse ei ole. Ju on raske nõndagi korraldada, et mitte midagi asjalikku avaldada ei võta. „Looming“ – au siin iseoma ajaloo jupphaaval üllitamise puhul juubli eel – oskab välja mängida kõik mängud ja tajub hästi, et tema asi on hoida eestikeelne kirjailm parlanksis.

Ja ta ongi põnev! Olen harutihti hästi rõõmus, et saan Elisa Raamatu rakenduse kaudu heita pilgu, et mis värk parasjagu ilmunud on. Enamasti päädib ülevaadatud värk sellega, et lähen kaubakeskusse ja ostan paar eksemplari. Endale ühe ja paar tükki veel, teades kohe, et uhhoi, tollele ja tälle võiks tuu ja tüü huvi pakkuda. Ju tuleb ikka paberloomingu püsitellimus ärr vormistada, tulgu ise postikasti. Tehke teiegi nii!

Kunagi oli aeg, mil „Loomingut“ peatoimetas Mihkel Mutt ja ühe juhusliku vestluse käigus hakkasid minu, ammu luulendunud Reaalkooli poisi peas mingid arvurattad käima ja küsisin, et kas mitte ei peaks „Loomingu“ tuhandes number peatselt kätte jõudma. Ülemtalitaja Mutt võttis asja uurida ning saigi suur juubel. Riik andis raha ja äkki kingiti ilusaid asjugi. Siinkohal soovitus „Loomingule“ – teist samapalju veel. Mine hullu tea, saab vast ka raha ja ilusaid asju. Ent eeskätt ägedaid kaastöid.

„(Linna)- kirjanduslikud uitamised Tartus“
(Linna)-kirjanduslikud uitamised Tartus Halliki Jürma, Ülo Treikelder 2023

Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh! Jah. Muidugi jääb siia vahepeale katkusid ja sõdu ja tont teab, keda veel. Aga. Ilmselge, et Tartu kirjandusliku kirjeldamise kulg ei katke ning me ei tea, kas, kunas, ja kuidas see edeneb. Küll teame, et Tartu sees on alati üks teine Tartu, mis märksa suurem välimisest. Ja see pisikene sisemine suur määrab ära ka ülejäänu. Ja hulga Eestit. Ja jupikese maailma.

Tartu ei väsi üllatamast. Mine, millal iganes mõttesse mõlgahtab – ta peegeldab Sulle vastu Sind ennast ja ikka-jälle uut-vana hüva-paha. Mäletan, kui aastakest 30+ tagasi naersid mõned sõbrad, et mida jokutad seal, see ju Minsk Emajõe ääres. Ma irisesin vastu, et ma leian siit veel seda vana värki üles, millele te, tallinlased, haisulegi ei pääse. Ja eks jäingi sinna kahevahele kõlkuma, tostap loen rõõmuga Tartust kirjutet raamatuid. Variant oli umbes, et põhja juua või ära tulla – õnnestus mõlemat teha. Vana armastus jäi. Aega võttis ja asja sai. No on linn, millel on aura ja austus ja armumised. Eks oma vanaema lapsepõlvejuttudest ja Bernard Kangro Tartu-romaanidest sai omal ajal miskine kujutelm kokku mõeldud ja… Noh, et Mülleri Sassi ja Mart Kivastiku Tartu teistsugune oli, oli – – – kõik oli teistsugune. Mitte et sovetiaja lõpu Tartu vähem huvitav olnuks.

„(Linna)- kirjanduslikud uitamised“ võtavad seda rõõmu ja rämpsu ja ühistunnetust ja iluelu ja koleolu üsna heaste kokku. Eriti, kui visata pilk värske üllitise kõrval ta eellugudele, mis ilmusivad aastail 2017 ja 2018. Nimedeks noil siis esimesel „Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus“ ja teisel „Emajõe pääl. Hajakirjanduslikud rännakud Emajõel“. Tänavusel raamatul on olnud võimalus koguda end Tartu linnakirjanike ümbere, sest noidki on jo paras pihutäis saanud – mitut masti ja põnevaid. Ootan juba järgmist valikut, sest seninigi Tartust kirjutatust on ohtralt avastamata – ja iga päev tuleb juurde. Usun, et see sari jätkub, sest Tartu sisu (ja miks mitte ka vorm) on lõputa liin, lõõmav ja lõbus ja kärvav ja kurb. Ainest on ropult, aimsust on rõõmuks ja raevuks ja väeks. See on sari, mille lõppu ma meeleldi ei näeks. On linn, on jätk, on vägi ja minek. On minevik, on olevik ja kohe kindlasti, siinsamas ukse taga, tuksub tulevik!

Ma selle niinimetet jaapani köite (noh, et raamatu selg jääb paljaks ja ribiliseks) suhtes jään jätkuvalt skeptiliseks, saagu nii palju kujundusauhindu kui tahes. Vaatan säändset raamatut riiulis ja mõtlen, et kui ma Tartus palja istmikuga uulitsale ula peale kimaks, siis hästi see ei lõpeks. A ei ma kima. Ja tobedas köites raamatut ei leia ma lihtsalt enam riiulist üles. Kuigi tahaks!

On tänapäeva kurb tõsiasi, et kirjanduskillud liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa; ühe mõtte võib-olla lisaksin siia juurde, sünnipärase tartlase Asko Künnapi sõnutsi (mälu järgi tsiteerides): kord Emajõe luhalt üks tähelaev läks ja pileteid polnud või kui, siis vaid kaks.

Pilet Tartusse ei ole paha mõte.