Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Ööema Lilli Luuk 2024

Imelik, kui ma mõtlen, mäherduse filmi sest raamatust saaks, siis kangastub kaunikesti moodsate võtetega üpriski artsy thriller, ehk küll raamat ise on kõike muud kui seda. Enamasti saab headest raamatutest keskpärasi linandeid ja vastupidi – „Ööema“ võiks kõhutunde järgi olla särav erand normi positiivsel poolel.

Särav erand on ta niikuinii. Paras ulme minu jaoks, ma ei oska absoluutselt vahet teha, kus või kas päris elu lõpeb ja kirjanduslik väljamõeldis algab. Aga kogu värk toimubki maailmas, kuhu mul on vähe asja olnud, ning osalt ka ajas, milles ma elanud ei ole. Kusjuures see aegade vahel sõtkumine koob eriskummalise koe, mis liidab ajad kuidagi üheks. Mis siis, et mulle võivad lohelood või kosmoseretked kirjanduses tõelisemad tunduda kui paljugi, mis kodumaises maanurgas tegelikult toimunud on või toimuda võinud.

No võta või algus. Tüübid lähevad kohe omadega põhjalikult rappa. Kõnnivad tunde ja kilomeetreid metsikus looduses, et üles leida kohad, kus panged jõhvikaid täis korjata. No mida teeb inimene jõhvikatega? Kaunis kõleda maitsega mari. Pangetäie jõhvikatega? Kolme pangetäiega? Ju neis on vitamiine. Kirjeldus aga on võimas, udu ja raba ja ekslemine, täiesti põnevikulik käimatõmme. Aga siis alles hakkab juhtuma. Ammu pole kohanud kodumaist romaani, mis hoiab põnevusloo pinget olemata ise põnevik. Ja teeb seda nii heas keeles ja kujundikasutuses, et juba puhtalt selle pärast võiks ka nigelama loo andestada. Aga ei. Siin pole andestada midagi, puhtalt soovitada. Sõda, suhted, sammalsaared, metsavennad, kodumaa, uued ajad, vanad ajad, saladused, ööema… Igast teemast venitaks omaette raamatu välja, aga saime kontsentraadi. Respekt.

Ja kuidas tegelased ja tumedate aegade lood imbuvad teksti sisse nõnda, et korraks oled segaduses, et kessemisse, aga varsti ei ole segaduses ja siis oled veel suuremas, olles samas loos/lugudes kõrvuni sees. Välja naljalt ei saa. „Ööema“ on raudselt raamat, mis oskab ööune vahele jätta ning end lugemas hoida. Kõva sooritus, purakas ei jäänud sisse. Tuli välja, et välja tuli!

Elu nagides Anu Kree 2024

Siin on mingi järjekindel ja üha uuesti lahenev väikeste asjade ja suurte hetkede poeesia, mis märkab aega ja ümbrusi hästi isikupärasel moel. Eks miniatuurivorm olegi proosakunsti pisiplastika, mis harutihti luule piiril pendeldab. „Elu nagides“ ei ole siiski nö proosaluule, vaid stiilipuhas laastustik, kus hulk elu hetkhaaval õhukesteks kihtideks hööveldet (höövel kõlab kuidagi rohmakalt, äkki juustunuga sobiks paremini?) ning autori vaimlise mikroskoobi all elupiltidena fikseeritud.

Midagi võimsat nagu ei juhtu. Kõik oleks pealtnäha justkui täiesti tavaline. Ent oskus leida ses tavalises ebatavalist ja isikupärast ning üllatavalt ajastuomast on märkimisväärne. Elu koguneb ja tekstid tekivad, heal juhul jõuavad kunagi raamatusse. Veel paremal juhul leiab raamat tänulikke lugejaid. Loodan, et „Elu nagides“ leiab – temas on meditatiivset rahu koos elurõõmuga, taustal kumamas kerge naeruvine ja mõtlik nukrus korraga. Positiivne raamat inimestest ja üksikasjadest.

Libahundilaul Jürgen Rooste 2024

Jürgen Rooste uus luulevalik on alapealkirjastet kui sööma-, looma- ja löömaaeg. Ja aeg kostab siit mitutpidi vastu, ei vaid pealkirjas märgitud kujul. Meie oma aeg, kuigi eks autori ja lugejate elukogemuse kogunedes leidub üha rohkem ka tagasipõikeid aja lukku. Ning aja lugu on alati põnev. Aeg ise nii väga ei pruugigi olla.

Raamatu motona kirjutab Rooste (jätan siinkohal värsiridadeks murdmata): „lapsed ütlevad koolis et „Dekameron“ / on igav paks ja vana / ei mu kullakesed – igav vana ja paks / olen hoopis mina / „Dekameron“ on põnev nagu öö / teie särasilmad lihtsalt hämaras veel ei näe“. Aus tõdemus, kuigi oma poeesias ei tundu Rooste ei igava, paksu ega vanana. Pea poolteistsada lehekülge on luulekogu kohta muidugi üpris paks. Aga igav ei hakka. Kuigi läheb aega, kuni märkad, et leheküljenumbrid on järjeritta pandud lõpust alguse suunas ning tekib mõte, kas peaks uuesti lugema hakkama lõpust ehk siis algusest.

Rooste peegeldab ilmaelu jõuliselt läbi iseenda, teeb seda rammusalt ja lopsakalt, must masekas ja hele rõõm vahelduvad, on sündi ja surma ja kõike vahepealset. Vaevalt keegi talt hillitsetud loodusluulet ootabki; samas olen veendunud, et krabisõrgadest või rabarberisiirupist ei ole veel keegi nii kaunisti kirjutanud. Samuti paistab „Libahundilaulust“ selgelt, kui head riimilist luulet võiks Rooste teha, kui ta sellega natuke rohkem tegeleda võtaks.

Ma üldiselt üleliia ei armasta liig minakeskseid, oma naba vaatlevaid teoseid, ent Jürgeni nabas näikse peituvat enam kui mõnegi kirjasemu peas ja elus kokku. Üks läinud aasta intrigeerivami luulekogi.