Vaata lahtiolekuaegasid
Karl Martin Sinijärv

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

3. august 2023
Stockholm 1793 Niklas Natt och Dag 2019

Eestis on küll nõnda, et ajaloolised põnevikud on me kirjanduspildi alguses, keskmes ja tänapäevas hästi olulised. Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on tüvitekst (sama autor on süüdi ka me kinokunsti tüvilinandis „Viimne reliikvia“), siis meenuvad August Mälk ja „Läänemere isandad“, Enn Kippel ja „Meelis“. Edasi juba kogu Jaan Krossi proosa ja meie sajandist hulk ulmelist alternatiivajalugu, eriti aga Indrek Hargla apteeker Melchiori lood ja päris uuest ajast näiteks Katrin Laur ja Lilli Luuk. Ei tea, kas eestlastele ajalugu pinget pakub, ent me kirjanikele näikse pakkuvat küll.

Eks olegi nii, et teadaolev ajalooväli saab juba eelmainitutega kaunikesti kaetud – ent mitte päris. Huviline naksab kohe kõrvalt ning 18nda sajandi lõpuaastate põnevikke naabermaalt Rootsist on võtta kohe kolm ja korraga. Niklas Natt och Dag, vanast aadlisuguvõsast pärit kirjanik, teab, mida teeb ja toob. Toob teravad lood ajast, millele me suht harva mõtleme. Põhjasõhjast me siin alles taastusime ja keisririigiga kohanemine käis. Rootsi oli endiselt suurriik ja kuigi meie enam Rootsi all ei olnud, maksab katsuda ajastut tunnetada. Sest meie elasime need ajad üle ning, nagu näha ilmapildist, elasivad ka rootslased.

Ei jaksa meie autorid kogu maailma ja selle ajalugu sätendavaks skribada. Las rootslased teevad osa tööd ära. Vaadakem rõõmuga meistriteose mõõtu lugemisvara.

Kriimik Annie M. G. Schmidt 2022
Ulguv rula Maarja Kangro 2022

Annie M.G. Schmidt on vähemalt pool sajandit mu absoluutne lemmik olnud – vahest kauemgi. Sest ega ma ju mäleta, millal mulle „Viplalat“ ette lugema hakati ja kunas ma lugemisjärje üle võtsin. Sest ajast saati, olin ma koolipoiss või ülikoolipoiss või kena keskealine – selle autori asjad on tulnud rõõmsasti läbi lugeda.

Nõnda ka „Kriimik“. Pealtnäha tundub titekas. Eks „Jip ja Janneke“ tundus esmapilgul ka. Aga tühjagi. „Kriimik“ on tõesti mahult väike, ent sisult pakub ka suurele vähemalt veerand tundi lahedat lusti ja paar mõnusat nüket vaimliste ribide vahele. Jah, head kirjanikud on osanud ka jampsi avaldada, ent Annie M.G. Schmidt koos oma kauaaegse sõnapiltniku Fiep Westendorfiga on kvaliteedi garantii. „Kriimik“ on ajatu ja kohatu raamat, kuid mõnigi muu lugu, Viplala veel eriti – nood kohe kutsuvad Hollandisse. Järeldus: aegade- ja kohtadeülene lastekirjandus saab olla ühele vähetuntud maale parimaks reklaamiks üleüldse. Laste või lapselastega inimestel – eriti noil, kelle järeltulu end roka-aadudeks kipub keerutama – võiks see raamat olemas olla. Või võetagu raamatukogust. Ent sel juhul tuleb kriimikud ja roka-aadud vaos hoida!

Et ma ealiste iseärasuste tõttu suurem asi uuema lastesõna püsilugeja ei ole, lendas mu radari alt ilmumiseaegu läbi ka Maarja Kangro „Ulguv rula“. Minu viga. Aga vägagi terane ja miniinimesepärane tekstistik! Kümnest pisiisikust üheksa naudivad täiega, nõnda ma usun. Ja kümnes hakkab ise luuletama. Ei mina tea, kas Maarja Kangrost aegade lõpuks Leelo Tungla või Ilmar Trulli võlumis massiivklassik kujuneb; eeldused on olemas. Mu meelest mõjub suurtele kirjutanud kirjanik laksti veel suurusjärgu võrra tõsiseltvõetavamalt, kui näed, et ta oskab ka väikestele luua. Rulaga sõita pole ma kunagi mõistnud, ent nüüd sain võimaluse kaasa ulguda. Tore!