Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Lihtsalt Jamie. Kiire ja lihtne toit Jamie Oliver 2024

Üldiselt söövad inimesed igapäevaselt sagedamini kui loevad raamatut, armastavad partneriga või tapavad kellegi teise ära. Seepärast võib rahulikult ilu- ja kolekirjanduse vahele soovitada kokakaid. Ja vana hea Jamie Oliver on kindla peale minek.

Kunagi ma ütlesin paari tuntud levikoka kohta noil veergudel siin natuke pahasti ja tänini on piinlik, kuigi mõte jääb samaks. Gordon ja Anthony võivad endiselt mehu võtta siin- või sealpool Emajõge ja elupiiri. Jamie kohta ei ole võimalust ega vajadust halvasti öelda, ta on nii pagana sümpaatne. Ja objektiivselt toonud kokkamist inimeste ligi ehk enam kui keegi teine sel aastatuhandel. Nigella Lawson ehk välja arvata, ent ta ehk ka teistel põhjustel. Nende kirjeldamiseks tuleks lisada pilt või vaikida, mida ka teen.

Seni uusimale Jamie raamatule (eesti keeleski on neid üllitet üle tosina) vaidleksin natuke vastu. Ega need toidud nüüd nii „kiirelt“ ja nii „lihtsalt“ ka ei tule. Kuid nad tulevad ja nad maitsevad head. Jamie ei aja mingit jama, ta pistab puhta mõtte pihku ja vaata siis ise, kas mõtestad seda edasi või teed täpselt nii, nagu kirjas seisab. Minu vanavanaema ütles, et kirjasõna ei valeta. Kui ükspä ärr koolen ja teispoolsuses vanavanaemaga kohtume, siis räägime eriarvamusest; igasugu kirjasõna on nähtud. Seniks aga Jamie suhtes heal nõul – siit leiab iga hakkaja kokkaja üht koma teist ega pea pelgama.

Jamie Oliver on minu põlvkonna Suur Kokk. Igasugu eneseteadlikke taate ja memmi on nähtud ja loetud ja talutud, noist mõnegi restoranides üht-teist mälutud. Ei taha minna söögikohta, millest tean, et seina taga käib hirmus kiirustus ja alamate ahistus. Maitse kaob toidu seest lurinal ära, kui just puhta tundetu tüüp ei ole. Jamie on normaalne inimene. Üle aegade üks vähesi, kellega lahedal meelel kannu kokku lööksin.

Andreas Kakssilm ja lohekoopa saladus Reet Sau 2024

Tänapäeval on kangesti raske vahet teha, kus lõpeb lastekirjandus ja algab suurtefantaasia, või vastupidi. See tänapäev kestab jo oma sadakond aastat või enamgi veel. Või on ta alati kulgenud, ulgunud, avanenud ja sulgunud läbi kõigi ürgeeposte, rüütliromaanide ning suust suhu, kõrvast kõrva, peast pähe jutustet, seeläbi meeltesse mõningal määral püsima jäänud süvakirjanduse kaudu?

Nii tulebki „Andreas Kakssilma“ tulevase multiloogia esimest jagu näha mitmesetme nurga alt. Tavalise healoosõbrana sõnan, et kütke aga, värk viib kaasa ja kutsub enamat küsima. Kui manan end kurikriitikuks, siis tahtnuksin ehk enam ülelugemist ja mingi naiivse noodi kergendamist. Samas, mida ma irisen, minu asi on ju soovitada.

Ja mu meelest köeb siit väikest viisi välja üks hea ja ilus mereröövlilugu. Mäletate, kui Aino Pervik andis meile „Arabella“? Ainuke kamm selle raamatuga oli, et tema liiga lühike sai. Pärast tehti mingi imelik film ka, kus Hassanist oli saanud rändaja Aadu. Noh, eks aastaid varem sai „Väikeses nõias“ ka kaaren Abraxasest teles ronk Aabram ja igaüks lugegu siit nii vähe antisemitismi välja kui võimalik.

Reet Sau igatahes panustab pauguga müstilis-värvilisse ja lopsakasse kirjailma ning ei paista oma panuse jätkamist lähiaastail lõpetavat. Kriitik minus võib kunagi iriseda, aga lugeja mu sees on rõõmsal ootel.