Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Tööpäev. Argikomöödia Tõnu Õnnepalu 2026

Tõnu Õnnepalu aastakümnetepikkune loomelaam on kui üks jätkuv ükskeha, millega suhestumiseks on omad nõksud. On autoreid, keda võib iga kell lugeda ja on neidki, kellega kunagi mingit haaki ega klikki ei teki. Õnnepalu lugemiseks peab vähemasti minul olema nö tõnutuju. Kui seda parasjagu pole, sirvid ja vaatad, et no mis omajora ta ikka ja jälle ja uuesti ajab. Ja kui tõnutuju on, siis naudid täiel rinnal, tajud tegevust ja sündmusi ka seal, kus noid justnagu polegi, ehk siis on nad sõnastet nii delikaatselt, et parem osa tuleb omas peas juurde mõelda. Ja noil tujuhetkil on Õnnepalu tekst eestikeelse kirjanduse tipptase. Nagu ikka, iga ajalõigu jaoks elus leidub õige raamat, aga et need momendid ja teosed parlanksi viia, see, jah, tahab natuke harjutamist.

„Tööpäev“ on naljakas raamat jo ses mõttes, et ehk küll igast argijampsi ja probleemimõtteid on seal rohkemgi kui mõnes varasemas „omajora“ kaantevahes, tundub autor kuidagi rõõmsam ja elujaatavam, tema huumor on soojem ja elulähedus inimlähedasem. Kellele Õnnepalu niikuinii valimatult meeldib, saab siit täismatsu mauhti kätte ja need, kellel muidu teatavad reservatsioonid, ei peaks „Tööpäeva“ pelgama. On üks sellisi teoseid, mis Eesti elu ja aega rahulisel meelel raamatusse raiuvad. Raiumine pole vast päris õige sõna, ütleme siis nii, et Õnnepalu küpsetab hellasti-hoolsasti me kõigi elupirukat.

Koer-mees Dav Pilkey 2026

Koomuskite maailm on kangesti avaraks kasvanud. Ühes servas on vanade heade mikihiirte kodukosmos, milles on absoluutset klassikat, ent peale tuleb suuremalt jaolt vabrikusaasta. Siis on superkangelased, kes kannavad aluspükse sukkpükste peal. Siis on täiesti tõsised ja tõsiseltvõetavad „graafilised romaanid“, mille teemastik võib ulatuda mineviku ja oleviku traagilistest sündmustest kaugetel maadel kuni Arvo Pärdi elukäiguni välja. On üle võlli ja ülekäe lopsakat labahuumorit nagu Vanamehe-koomuškid. On kosmoserotte ja –mutte. Tegelikult jagub inimesele, kes pilti sõnale või pilti koos sõnaga eelistab, valimiserõõmu maa ja ilm. Ma ise rohkem sõnainimene, ent koomiksikuningriiki külastada meeldib teinekord ikka. Seekord hakkas näppu „Koer-mees“.

„Koer-mees“ pilab justkui väheke klassikalisi superkangelaselugusid ja tögab humoorikalt huumorikoomuskit (ah jah, omaette žanr on ju veel paberlehtede sabades ilmuvad paari-pildi-sarjad, mille eesmärgiks kord päevas hetkeks väike muhelusevirve tööka kodaniku näole tekitada). „Koer-mehe“ lahe hoog ja siiras napakus pidevate vimkadega siin-seal ei lasegi lõpuni selguda, ons ta pigem lastekas või keel-põses-suurtekas. Peatükkideks jagatud, aga „graafiliseks romaaniks“ teda ikkagi ei lahterdaks. Tore (düs)graafiline lora, hea tuju raamat, mis võiks sobida kõigile, kes just täiega tõsised inimesed ei kavatse olla. Ja natuke on siin üpris sama veregrupi taustamuiet nagu Õnnepalulgi. Äge.